Tiina Kangro
Tallinna Tehnikaülikooli avatud ülikooli juht
Üks võimalus õpi-Eesti loomiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hariduse väärtus on üle kümne aasta kestnud iseseisvas Eestis hakanud võidule pääsema. Laps-tegijate ajad on möödas ning enam ei piisa positsioonil püsimiseks hulljulgest ettevõtlikkusest või õigest sünniaastast.
Edasiõppijate ja enesetäiendajate arv kasvab pidevalt ning selleaastane hea uudis kõrgkoolimaastikul on tehnikaalade suurenenud populaarsus. Koos isemaksvate tudengitega on Tallinna Tehnikaülikoolil sel sügisel mitmel erialal tükk tegemist, et kõik õppijad auditooriumidesse ära mahutada.
Pole ka ime, sest tehnikataip on hakanud minema tööturul hinda. Hiljutine kõrgkoolilõpetanute palgauuring näitas, et värskelt tehnikakraadi omandanud spetsialistide palk ületab humanitaaralade lõpetanute oma tubli kaks-kolm korda.
Kogu ühiskonna koolitus
Seda, kui lai on tegelikult kõikvõimalike õppida tahtjate ring, millised on nende soovid ja vajadused, näeb eriti hästi avatud ülikoolide uste taga. Tullakse selleks, et tasandada omaaegseid lünki, pürgida akadeemilise kraadi poole töö kõrvalt sobivas tempos, täiendada olemasolevaid ja omandada uusi oskusi paremaks läbilöömiseks tööturul, olgu siis kas isiklikust äratundmisest või tööandja nõudel.
TTÜ avatud ülikool valmistub terve hüpeteseeria sooritamiseks, et tulla paremini vastu tekkinud nõudlusele. Avanemise teed on juba aastaid käinud ka Tartu Ülikool ning startijaid on teisigi. Ometi pole mõeldav, et haridusasutused üksi saaksid ära koolitada kogu ühiskonna.
On tuhandeid põhjusi, miks kõik inimesed ise teed hariduse juurde üles ei leia. Lihtne oleks öelda, et jäägu see nende endi mureks. Ükski vähegi mõistlik kogukond aga asjale nii ei lähene, sest ühiskonna kui terviku mastaabis tõmbavad mahajääjad alati tagasi ka edasipüüdjaid.
Kujutlegem riiki, mis sarnaneb gümnaasiumiklassiga, kus paar-kolm oivikut rändavad mööda ülemaailmseid aineolümpiaade, kümmekond pusivad õppida nagu oskavad ning ülejäänud tulevad hoopis teisest Eestist, neil pole mingeid väljavaateid endale isegi õpikuid osta.
Eestis on kirjutatud stsenaariume ja strateegiaid hariduse arendamiseks. Keegi ei vaidlusta, et haridus peab olema rahvale kättesaadav sõltumata sotsiaalsetest, majanduslikest või geograafilistest tingimustest. Tegelikkuses aga kontrastid üha suurenevad.
Hirmuäratavalt palju lapsi pudeneb haridussüsteemist välja juba põhikoolis, paljud ei suuda teha vähimatki investeeringut oma silmaringi arendamisse, samal ajal otsivad tööandjad tikutulega taga mõtlemisvõimelisi ja haritud töötegijaid ning teadlased on hädas sellega, et nende tegemised on suurema osa rahva jaoks justkui teisel planeedil toimuv.
Valmistehtud dokumendid olukorra parandamiseks aga saavad üha uusi tagasikäike, kuna nad ei paku selgeid ja realistlikke lahendusi.
Ringhääling aitaks
Mida on siis vaja selleks, et targemaks muutumine hõlmaks kogu Eesti? Vaja on kolme asja - sisu, vormi ja kättesaadavuse - sobivat koosmõju. Meie e-projektides tähtsustatakse sisu arvelt sageli üle tehnilisi vahendeid, formaalharidus, mis avatud õppe osas on ülekaalukalt tasuline, jätab kõrvale suure ringi inimesi ning idee poolest kõigile kättesaadav ringhäälinguharidus on jäänud nii marginaalseks nähtuseks, et ei haaku täna paraku mitte millegagi.
Ometi saaks just ringhäälingut ja selle rüpes tärkavaid uue meedia võimalusi paremini kaasates ehitada üles suurepärase silla igaüheõiguse jaluleseadmiseks haridusest osasaamisel.
Rikaste riikide tele- ja raadiojaamad arendavad oma haridusprogramme suurte meeskondadega enamasti iseseisvalt. Vahel praktiseeritakse ka partnerlust haridusasutustega. Briti suurimal avatud õppele spetsialiseerunud ülikoolil The Open University näiteks on BBC kanalil arvestatavad saateajad, et selle kaudu jagada laia ringi teadmisi ning meelitada inimesi pärast saate vaatamist kas iseseisvalt või mõne õppeasutuse abiga edasi õppima. Sedasorti avalikkuse kaasamisele suunatud tegevuste arendamiseks saab ülikool riigilt ka toetusraha.
Ka Eesti jaoks võiks olla ülikoolide kaasamine avaliku meediahariduse tootmisesse reaalne väljapääs. Iseseisva tänapäevase haridusprogrammide tootmise struktuuri ülesehitamine nõuab nii teadmisi kui vahendeid, mida jätkuvates rahamuredes oleval Eesti ringhäälingul praeguses olukorras mängu panna ei ole.
TTÜ-l on plaanis lähiaastail kõrvuti oma õppekavade arendamisega välja töötada laialdane õpikomplektide valik, mille materjale saaks kohandatult rakendada ka rahva teenimisse kõige üldisemas mõttes.
Kui sellele lisada teiste ülikoolide pakutav ning ühendada süsteemi muud haridusstruktuurid, sidudes selle kõik avaliku meediaga, astuksime üsna ressursisäästlikult hiigelsammu tõelise õpi-Eesti suunas.
Kui saaksime sellega hakkama, oleks see tõeliselt kõva sõna ka Euroopas.
Muide, ühest Eurovisiooni-eelarvest piisaks säärase ringhäälinguharidusprogrammi tootmiseks praeguste hindadega tervelt 25 aastaks!