/nginx/o/2009/12/03/276188t1ha02c.jpg)
Risto Berendsoni artikkel «Punaametnikud saavad edaspidigi suuremat pensioni» (PM 30.11), milles selgub pensionilisade maksmise kord endistele ENSV riigiametnikele, valmistas negatiivse üllatuse.
Lugeja kiri: masendav teadasaamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neid valdkondi, mille töötajad sellesse nimekirja kuuluvad, oli 25, alates ENSV ülemnõukogust, ministeeriumidest ja inspektsioonidest kuni küla ja alevite täitevkomiteedeni. Tegu on tuhandete kontoriametnike ja korravalvuritega.
Riigil on õigus talitada, nagu ta paremaks peab.
Aga tekib küsimus, miks peab Eesti Vabariik nende töötajate tööd omale olulisemaks ja väärtuslikumaks kui samal ajal, sotsialismi tingimustes, töötanud loovinimeste, eelkõige kraadiga teadurite (doktor, teaduste kandidaat), aunimetustega teatriinimeste (rahvakunstnik, teeneline kunstnik), kirjanike, kunstnike, heliloojate ja õpetajate tööd. Tänu nende inimeste tööle jäi eesti kultuur maailmakaardile ning oli tuntud ja arvestatav teistes riikides ka sotsialismiaastatel.
Haridus ja kultuur on olnud eesti rahva olemasolu tagatis. Need on olnud väärtused, mida ei saa ära võtta ega ümber kantida. Kas need on oma mõtte kaotanud?
Kas on õiglane, et teadus- ja kultuuriinimeste pension on samaväärne teenistujate ja tavatööliste pensioniga? Olen pöördunud selle küsimusega endise sotsiaalministri Maret Maripuu poole. Kirjalikus vastuses polnud sõnagi juttu kultuuriinimeste pensionidest, tähendab, nende olukord pole problemaatiline?
Siiani on räägitud eripensionidest riigikogu saadikutele, prokuröridele jne, seega inimestele, kes töötavad EV heaks.
Risto Berendsoni artikkel avas pensionide poliitikas uue, seni varjul olnud olukorra. On, mille üle mõelda! Avaliku teenistuse seaduse arutelu käigus oleks võimalus leida lahendusi probleemidele, mis praeguses pensionipoliitikas on valupunktideks.