Nii Toomas H. Liiv (nüüd Meola) kui ka Kaur Hanson ja tema õpetajaametit pidav naine Sirli Leena Tarve teadsid ülihästi, et pedofiilia on ränk kuritegu, mis jätab ohvri ihule ja hinge aastateks, sageli kuni surmani veritseva haava.
Tiiu Põld: kus te olete, lastekaitsjad!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle haava armistumine võib pärast rasket ravi õnnestuda, aga see ei pruugi seda teha, eriti veel siis, kui sellele kavatsetakse soola peale riputada.
Just seda vanglast vabanenud Meola ju plaanibki. Ta kavatseb oma unistuse ellu viia – hakata kunagi elama koos oma seadusliku naisega, kelle nime ta kannab.
Targu on Meola jätnud ütlemata, et samas peres on ka lapsi, väidetavalt tema enda sadismi ohvreid.
Lastekaitsjad! Kes teist julgeb panna oma pea pakule ja öelda: «Enam Meola lapsi ei ohusta!»
Mina küll ei julgeks, sest ma lihtsalt ei usu Meolat. Ma ei usu inimest, kes piitsutas lapsi, et saada seksuaalset rahuldust!
Ma ei usu inimest, kes halas aastaid tagasi Eesti Ekspressis, et ta oli oma eluga nii puntras, et sõi üksnes antidepressante ja tahtis endalt elu võtta.
Aga just nii Toomas H. Liiv endast ju kunagi kirjutas. Kas nüüd, pärast aastaid vanglaelu on Meola siis stabiilsem?
Täpselt nii, nagu Meola jutt on keerelnud härdaid pilte maalides kogu aeg oma naba ümber, on end avalikkusele serveerinud ka Hansoni naine Tarve.
See kurva kuju printsess on halanud oma armsa mehe saatuse pärast, piitsutanud ennast, et pole suutnud oma kallist sõpra nende paarikümne kooseluaasta jooksul päästa, et pole emigreerunud jne.
Kuid pangem tähele – Tarve pole kordagi vabandanud laste ees, keda Hanson on pilastanud! Ta pole ahastanud, et see toimus ju tema vaikival nõusolekul. Aastaid!
Nii Meola kui ka Tarve jutud on omakasupüüdlikud ja manipuleerivad.
Pealegi on need väga sarnased. Samas – need pole normaalse ema ega normaalse isa jutud, sest need kaks inimest ju polegi seda.
Just nende kahe inimese mõtteavaldused panevadki karjuma: «Karauul! Kus te olete, lastekaitsjad? Kas te tõesti arvate, et need kaks peret, kus kasvavad Meola ja Hansoni toime pandud ränga kuriteo väidetavad ohvrid, on nendele lastele ka nüüd veel õiged kodud?»
Meola naise kodu ehk isegi on, kuid ainult ühel tingimusel – see ema peab tegema karmi valiku. Kas Meola või laps(ed)? Tarve puhul tekib küsimus, kas selline inimene saab üldse olla ema või kasvataja.