Ainar Ruussaar

FOTO: Liis Treimann

Ainar Ruussaar, kes on olnud ajakirjanik 1988. aastast alates, kirjutab, et tõsise soovi korral saab «allikakaitse eelnõu» edukalt kasutada ajakirjandusvabaduse piiramiseks.

Kord 1990. aastate algul sain oma allikalt Ameerika Ühendriikidest faksi – koopia Eesti riigipea Lennart Meri kirjast USA tollasele presidendile Bill Clintonile. Koopial polnud märget riigisaladuse või ametisisese kasutamise kohta. Kui ma kirja ja selle sisu kohta (tegemist oli poliitilise toetuse otsimisega) presidendi kantseleist kinnitust küsisin, algas paanika.

President Meri arvas, et kiri lekkis Kadriorust, kapo pidi kallist tööaega kulutama minuga vestlemisele ja ilmselt ka USA faksinumbri tuvastamisele. Tegelikult andis kirja koopia Ameerika Balti organisatsioonide esindajatele edasi üks Clintoni nõunikest, selgitades neile USA Balti-poliitikat.

Heal ajakirjanikul on palju allikaid, ka poliitikute ja eri tasemega riigiametnike seas. Hea ajakirjanik küsib ja uurib, kolab mööda e-registreid ja veebilehti, otsib dokumente ja seoseid ning võrdleb majandustulemusi. Hea ajakirjanik on allikakriitiline, kontrollib infot, väiteid ja vihjeid ning otsustab siis, milliste faktide avaldamine on põhjendatud ja milliste mitte.

Peamiselt klikkidele orienteeritud tasuta online-meedia ja seltskonnaajakirjanduse «vihjerubriigid» lähtuvad hoopis teistsugusest mudelist. Nende jaoks varjutab sündmus alati allika, iga väide juhtunu kohta on oluline ja skandaalne sõltumata väitja usaldusväärsusest, nende allikaks võib olla ka laps ja isikuandmetega mängimine on pigem soovitav kui taunitav.

Klikke toodavad ja lugejaid toovad atraktiivsed pealkirjad, sisu paljusus, meelelahutus ning muidugi anonüümsed kommentaarid. Justiitsministeeriumis valminud, allikakaitset reguleeriv ja isikute mittevaralistele õigustele suuremat kaitset tagav seaduseelnõu puudutab ühtviisi ajakirjandust ja meelelahutusmeediat.

Minister Rein Langil on õigus, kui ta küsib, kes ja kuidas peab tõmbama piiri ajakirjaniku ja meelelahutusmeedia reporteri vahele, ja jätab küsimuse vastuseta. On võimatu ja vale algatada ajakirjanike atesteerimise seaduseelnõu, mille mõte oleks suurendada eetiliste, täpsete ja sõltumatute ajakirjanike tegevusvabadust ja kaitset.

Intelligentne lugeja, kuulaja ja vaataja, kes eelistab tõde ning asjalikku arutelu, tunneb hea ajakirjanduse ära. Seepärast saab ajakirjandus ennast atesteerida ikkagi vaid ise eetikanõuete, toimetuse põhimõtete ja ka harituse kaudu. Sama võiksime eeldada ju ka ajakirjanduse allikateks olevatelt (riigi)ametnikelt, keda justiitsminister oma eelnõuga korrale kutsuda tahab.

Lang on tunnistanud, et «riigivõim on murelik, kuna ajakirjandusse ja sealtkaudu avalikkuse ette jõuab üha sagedamini teave, mis sinna ei peaks jõudma». Asutusesisese teabe edastamine ning kohtueelse menetluse andmete ebaseaduslik avaldamine ei teeni ühelgi moel allikakaitse huve, vaid näitab võimalikule allikale koha kätte. Lang väidab, et ajakirjanikud on asunud eelnõu ründama, kuna näevad liitlast selles ametnikus, kes meelehead saades riigisaladuse või kellegi isikuandmed maha müüvad.

Olen üle kahekümne aasta ajakirjanikuna töötanud ega ole kordagi pidanud allikale info  eest maksma. Pole selle peale isegi tulnud. Küll aga olen pidanud Eestis oma allika kohtule avaldama aastaid enne Langi allikakaitse eelnõu idee sündimist. Õnneks oli tegemist Leedu salateenistuse töötajaga, kes ilmselt oli piisavalt kaitstud.

Üheks eesti ajakirjanduse suurimaks eetilisuse, faktitäpsuse ja allikakaitse proovikiviks on ilmselt lossiskandaal 2006. aasta talvel, kui avalikkuse ette jõudis teave, kuidas Arnold Rüütli lapselapsed korraldasid Kadrioru lossis pidusid, kus osalenud alaealised tarbisid ka alkoholi. Keeruline olukord, kuna tegelased olid riigi esimene perekond, esmaallikaks noorukid ning tegevuskohaks osaliselt presidendi ametiruumid.

Et skandaali tõi avalikkuse ette reklaamivaba ETV saade «Pealtnägija», siis ei saanud ajakirjanikke Langi kombel kahtlustada uudishimule ja rahalisele kasule orienteeritud materjalide avaldamises. Ma tean, et lossipidude kohta vihjed saanud ajakirjanikud kontrollisid teavet paljudest allikatest ja kasutasid mitut allikat, nende hulgas ka presidendi kantselei ametlikku kõneisikut.

Rääkima soostunud allikate nimed olid muudetud, näod varjatud, hääl moonutatud ja pidudel tehtud fotodel retušeeriti allikate kaitsmiseks isegi pisidetailid – sõrmused või kõrvarõngad. Pidusid korraldanud presidendi lapselaste kohta ei esitanud ETV ühtegi isiklikku küsimust – näiteks nende õppe­edukuse või hobide kohta.

See, mis järgnes tabloidmeedias, oli hoopis teine asi. Ja ikkagi küsisid paljud, kuidas julges avalik-õiguslik ETV rünnata pühamast pühamat – presidenti. Sellepärast, et tegemist oli riigi tähtsaima institutsiooni, presidendi ja riigikaitse kõrgema juhi elu- ja tööruumide turvalisusega.

Kui 2006. aasta jaanuaris kehtinuks Langi «allikakaitse eelnõu», oleks vähemalt teoreetiliselt ETVd ja ajakirjanikke oodanud suur jama. Ilmselt saanuks ajakirjanikke süüdistada delikaatsete isikuandmete avaldamises. Paljud ei teadnud enne lossiskandaali, millised näevad välja presidendi eluruumid (näiteks saun). Samuti ei teadnud enamik inimesi, et presidendi ametikorterisse võis pääseda pelgalt uksekoodi teades. Palun väga – asutusesisese teabe edastamine riigikaitse kõrgema juhi elu- ja tööruumide kohta!

Ja ilmselt oleks kohus mõistnud ETV-lt välja suure ennetava kahjuhüvitise, et jääks igaveseks meelde: presidenti ei puututa! Loomulikult ma liialdan. Aga kuulun endiselt nende hulka, kes näevad, et tõsise soovi korral saab «allikakaitse eelnõu» kasutada ajakirjandusvabaduse piiramiseks.