Ain Kaalep
kirjanik

Tahan reageerida 9. augusti Postimehes ilmunud kahele kirjutisele: Mart Laari «Lühinägelikkus või lihtsameelsus» ja Raigo Sõle «Avalik kiri Vabariigi Valitsuse liikmetele». Arvan endal selleks õiguse olevat kui kaheksakümnendate aastate Kuuba tundjal ning kui Saksa okupatsiooni mäletajal.

Kuubast kirjutada söandanud Aarne Ruben, keda õiglaselt noomib Mart Laar, ja ennast «kõrgema riigiametnikuna» tutvustav Raigo Sõlg, kes kinnitab, et «sellist sündmust» (s.o holokausti, juutide ja mustlaste massimõrva) «sellises mahus mitte kunagi toimunud polegi», on ilmselt nii verisulis noored, et nende (just nimelt!) lollus on vist sellega seletatav - aga ohtlik on see igal juhul. Järelikult ka hukkamõistetav. Ja päris rangelt!

Oma nädalapikkuse Kuubal oleku jooksul suutsin tähele panna mõndagi, mida pärast avaldada (eriti kirjasõnas!) ei tahtnud, arvates, et kui mu tähelepanekuist saaksid teavet Kuuba võimud, võiks see kahjustada neid häid ja armsaid inimesi, keda selles vaesuse ja vägivalla riigis kohtasin.

Tõepoolest: Kuuba rahva kohta võin öelda ainult parimat (jättes välja muidugi need rohkelt ringitolgendavad khakivärvi mundris noorukid, kelle rinnal võis näha linti «Fuerzas Interiores» - «Sisejõud», s.o julgeolekuorganid).

Arvan, et mõnigi reisikirjeldus Kuubast (meiegi autoreilt) on nii sümpatiseeriva hoiakuga - kuni rabavalt valeliku nimetuse «vabaduse saar» kasutamiseni - just sellepärast, et kuubalased on erakordselt südamlikud inimesed, valged, mustad ja vahepealsed üheskoos.

Minu sümpaatiat on põhjustanud veel kuuba kirjanduse kõrge tase (selle koha pealt on Castro tõepoolest olnud taibukam kui Stalin ja tema klikk - mingit totrat «sotsialistlikku realismi» ta dikteerinud ei ole).

Aga kõike seda, millest kirjutab Mart Laar, nägin Kuubal kas otse või aimasin («nõukogude inimese» teritatud pilguga). Et need erakordselt südamlikud inimesed, nagu neid meeleldi nimetan, igati vältisid kõnelusi poliitilistel teemadel, kuulub asja juurde - nad olid niivõrd ärahirmutatud. Kindlasti palju rohkem kui tolle aja eestlased, kes Hrushtshovi «sulast» peale end juba ettevaatlikult sirgemaks ajama hakkasid.

Siia vahele üksainus detail. Juhtusin kõndima üle selle keskväljaku, kuhu rahvas oli kokku aetud järjekordset türanni kõnet kuulama. Relvastatud rahvas! Nii efektne filmida! Ent ligidalt vaadates selgus, et kõigist püssidest olid lukud välja võetud!

Nüüd Raigo Sõle «avalikust kirjast». Nagu aru saan, protesteerib ta «holokausti päeva» seadustamise vastu. Minu arvates on õige ja hea, kui peame 20. sajandi õudusi võimalikult kaua meeles - lootes, et niimoodi väldime veidigi nende kordumise võimalust.

Ühest sellekohasest päevast on isegi vähe. Juudid ja mustlased kannatasid ju kõige enam, ning neonatside katse mingil määral jälgi segada, nagu «sellist sündmust sellises mahus» poleks olnudki, on Saksa Liitvabariigis isegi karistatav.

On täiesti mõistetamatu, kuidas neonatsidega ilmselt solidaarne isik saab meil «kõrgem riigiametnik» olla! See ju määrib meie riiki!

Omalt poolt lisaksin «holokaustist» kõneldes võimalikult tihti ka informatsiooni Stalini «holokaustist» (kui juba seda veidi küsitava tähendusega sõna tarvitada): tema laskis mitte küll krematooriumidesse, küll aga Siberi lumehangedesse ja Kesk-Aasia kõrbeliiva pilduda võimalikult kõigi volgasakslaste, kalmõkkide, krimmitatarlaste, tshetsheenide, ingushshide, karatshaide, balkaaride, kaukaasia türklaste laibad.

Neid kõiki - ja nimelt ametlikult kinnitatud rahvusliku kuuluvuse järgi - peeti tema riigis niisama vähe inimesteks kui juute ja mustlasi Hitleri Saksamaal. Ka seda ei tohi unustada.