Kalev Timberg: Eesti vajab optimaalset päästeteenistust

Päästeameti peadirektor Kalev Timberg Foto: Peeter Langovits

Viimastel nädalatel on palju räägitud eelarvekärpest päästevaldkonnas. Peamiselt on kõneldud sellest, kuidas võimalikud muutused päästjaid kui töötajaid nende üksikisiku ja pere tasandil mõjutavad. Laiapõhjalist arutelu, milliseks kujuneb kokkuhoiu mõju päästeteenusele tervikuna, siiani tekkinud ei ole.

Päästeteenuse arendusloogika lähtub teadlikust kodanikust ja uut tüüpi ohuolukordadega toimetulekust. Neli aastat tagasi alustas päästeteenistus organisatsiooni põhimõttelist ümberkorraldust, võttes aluseks juhtmõtte, et õnnetusi ennetada on mitu korda kasulikum ja odavam kui lahendada nende tagajärgi. Loodi spetsiaalsed ennetustööstruktuurid ning tõhustati tuleohutusjärelevalve võimekust.

Ennetustöö tegemisse kaasati ka päästjad. Viimaste aastate õnnetuste statistika on näidanud nii tuleõnnetuste kui ka nendes hukkunute ja vigastatute arvud on vähenenud. Samuti on olnud rõõmustavad tuleohutusteadlikkuse uuringu tulemused, mis annavad tunnistust teadliku ja vastutava kodanikkonna tekkest.

Nii saamegi ühiskonnas turvatunnet suurendada, muutes oma kodu tuleohutuks, tundes oma elukoha riske ning õppides ohuolukorras käituma. Paraku ei suuda kõiki õnnetusi ennetada. Lisaks teadlikule kodanikule peab tõhusalt toimima ka inimeste ja nende vara päästmine ning just selliste õnnetuste korral on kvaliteet tähtsam kui kvantiteet.

Nii olme-, loodus-,  tööstus- kui kaubanduskeskkond toovad inimeste ellu aina uusi riske ning võimalike õnnetustega toimetulek eeldab suuremaid ja heade erioskustega meeskondi, kelle käsutuses on kallis ja nüüdisaegne päästetehnika.

Mõned aastad tagasi valmis päästeametis analüüs, mille tulemuse võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: kus on rohkem inimesi, seal on rohkem riske; kus on rohkem riske, seal juhtub ka rohkem õnnetusi. Samuti selgus, et pea 20 aastat tagasi rajatud päästeüksuste võrgustik on ajale jalgu jäänud: riskid on kolinud teistesse piirkondadesse ning seetõttu oli vähenenud ka paljude komandode kasutegur.

Eeltoodust lähtub ka päästetööde valdkonna teenistusmudel, mis sätestab paikkondlikult päästeteenuse vajaduse nii päästjate arvu kui vajaliku tehnika osas.

Kokkuhoidu eeldatakse kõikides valdkondades, sealhulgas ka päästesüsteemis. Väiksema raha eest saab tavaliselt vähem, aga kuidas teha nii, et see vähem ei oleks samavõrra halvem?

Siit tulenebki dilemma, mille üle spetsialistid ikka ja jälle arutlevad: kas Eesti vajaks rohkem ühe-kahemehe niinimetatud turvatunde komandosid või siis vähem, aga piisava elupäästevõimekuse ja erioskustega päästeüksusi? Praegu on päästesüsteem valinud viimase arengutee, millele näeb aina toekamat tugiraamistikku kodanikuühenduste panustamisel päästevõrgustiku laiendamisse. Viimaste aastatega on märkimisväärselt kasvanud päästetöid tegevate vabatahtlike seltside arv ning nende toetamisel raha ja koolitustega näeme endal olulist rolli.

On asju, mida vaid emotsionaalselt tasandilt vaadatuna on alati vähe. Raha ja turvatunne kuuluvad nende hulka. Eesti Vabariigis päästeteenuse korraldamise eest vastutava ametkonnana on päästeametil kohustus kujundada päästeteenistuse ülesehitus ja igapäevatöö nii, et see tagaks Eesti rahvale meile eraldatud vahendite eest parima võimaliku teenuse.

Inimlikult on meil raske mitmetele oma pikaaegsetele kolleegidele praegusel raskel ajal ulatada koondamisteade, kuid paraku puudutavad paljud rasked otsused parima võimaliku tulemuse saavutamise nimel paratamatult ka inimesi ja seda kõigis meie päästeala valdkondades. Selline on lahendus, mille eelarve vähenemise tingimustes oleme välja töötanud – eesmärk on võimalikult vähe halvendada päästeteenust tervikuna.

Üldiselt ei ole päästjad harjunud nurisema, sest amet nõuab kohanemist raskustega ning toimetulekut uue ja senikogematuga. Mõistagi tervitaks igaüks lisaraha leidmist, kuigi sisemiselt jääks ikkagi kripeldama teadmine, et need summad saavad võetud kellegi või millegi teise arvel, kusagilt, kus hõlmad ehk juba praegugi märksa rohkem koomale on tõmmatud.