Olav Aarna,
EBSi rektor, Res Publica
Kas Eesti areng on jätkusuutlik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti arengu jätkusuutlikkus on alates 1997. aastast kahanenud ning see tuleneb eelkõige vähesest säästmisest, põhivahendite ja looduskapitali kulumist ning väikestest investeeringutest inimkapitali. Sellisele kurvale järeldusele jõuavad poliitikauuringute keskuse PRAXIS tellimusel tehtud uuringu «Eesti arengu alternatiivne hindamine - jätkusuutlikkuse näitajad» autorid Tea Nõmmann, Lauri Luiker ja Paavo Eliste.
Maailma Säästva Arengu Komisjoni määratluse kohaselt on ühiskonna arengutee jätkusuutlik, kui see rahuldab inimkonna praeguseid vajadusi, kahjustamata seejuures tulevaste põlvede väljavaateid oma vajadusi rahuldada.
Alternatiivse lähenemise kohaselt on areng jätkusuutlik, kui ühiskonna heaolu aja jooksul ei kahane ja inimeste valikuvõimalused säilivad või laienevad. Oma üldsuunitluselt on aga jätkusuutlikkuse erinevad tõlgendused lähedased, rõhutades terviklikkust, tulevikku suunatust ja sotsiaalse õigluse taotlust.
Ühiskonnaliikmete heaolu ja inimeste võimalused on määratud ühiskonna kogurikkusega. Rikkuse kasv omakorda sõltub ühiskonna kogukapitalist, nii selle hulgast kui kvaliteedist. Maailmapank jagab kapitali kolme suurde rühma: toodetud kapital, looduskapital ja inimkapital. Seejuures moodustab inimkapital arenenud riikide kogurikkusest kaks kolmandikku kuni kolmveerand.
Eeltoodust järeldub, et riigi areng on jätkusuutlik, kui ühiskonna inimkapitali, toodetud kapitali ja looduskapitali loodud kogu heaolu ja rikkus ajas ei vähene, vaid püsib või suureneb. Jätkusuutliku arengu protsessi aga saab ning tuleb käsitada rahvusliku rikkuse loomise, hoidmise ja juhtimise protsessina.
Teine oluline järeldus on see, et loodusressursside, toodetud varade ja inimkapitali koguhulga hindamine on sama oluline kui nende muutusi määravate voonäitajate, sh sisemajanduse kogutoodangu (SKT) hindamine.
On ju seni rahvusliku rikkuse kasvust rääkides seda samastatud vaid majandusarengut kirjeldava SKTga. Loomulikult on endistviisi põhjust rõõmustada SKT jõudsa kasvu või isegi selle kasvu prognoosi suurendamise üle, nagu selgus rahandusministeeriumi hiljutisest teatest.
Rahvusliku rikkuse muutust ajas kajastab kokkuvõtvalt jätkusuutlik säästmismäär. See seob kolme kapitaliga teataval ajavahemikul, näiteks aasta jooksul toimunud muutusi. Jätkusuutliku säästmise määra arvutamiseks tuleb aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste väärtusest (SKTst) lahutada riigisisene netotarbimine, põhikapitali kulum ja looduskapitali kulum ning liita investeeringud inimkapitali. Jagades saadud tulemuse SKTga, saamegi jätkusuutliku säästmismäära.
Loomulikult sõltub saadud tulemus kasutatavate andmete usaldusväärsusest ja liidetavate sisu määratlemisel tehtud eeldustest, seda eriti loodus- ja inimkapitali muutuste hindamisel tehtud eeldustest.
Artikli alguses viidatud uurimuses saadi Eesti jätkusuutliku säästmise määraks majanduslikult väga edukal 1997. aastal 5,9%. Järgnevatel aastatel on see näitaja monotoonselt kahanenud, jäädes veel mõne protsendiga plussi. Võrdluseks olgu öeldud, et arenenud riikides on see näitaja stabiilselt 10-15%.
Riigi arvepidamises on harjutud rääkima hariduskuludest, tervishoiukuludest, teadus- ja arendustegevuseks tehtavatest kulutustest. Milline osa nendest kuludest on jätkusuutlikkuse seisukohalt käsitatav investeeringuna inimkapitali? Kas õpetajate palkadeks tehtud kulutusi käsitleda investeeringuna inimkapitali arengusse?
Kuidas hinnata kodakondsus- ja migratsioonipoliitika võimalike muudatuste mõju ühiskonna sidususele ning sealt omakorda Eesti arengu jätkusuutlikkusele? Selliseid küsimusi saab ja peabki ridamisi esitama ning vastuste suhtes on ülimalt soovitav pikemaks ajaks kokku leppida.
Jätkusuutlik säästmismäär seob endas erinevaid eluvaldkondi ning võimaldab hinnata nende arendamisel tehtavaid kompromisse, jälgida, kuidas riigi arenguprotsessi rahastatakse ja mis on majandusarengu aluseks.
Seetõttu tuleks asuda rahvusliku rikkuse ja ühiskonna jätkusuutliku arengu kontseptsiooni süstemaatilisele ning terviklikule rakendamisele riigi arengu eesmärkide püstitamisel, arengukavade koostamisel, realiseerimisel ja tulemuste hindamisel.
Selle eesmärgi suunas liikumine eeldab ühiskonna kõigi osapoolte toetust ja paljudes olulistes küsimustes ka selget ühiskondlikku kokkulepet.
Väga oluline on uut lähenemist toetava struktuuri kujundamine, mille ülesandeks oleks jätkusuutlikkuse analüüsi metoodika arendamine, andmete kogumine, analüüsimine ja analüüsi tulemuste ettevalmistamine kasutamiseks poliitilistes otsustusprotsessides: ühiskonna strateegiliste eesmärkide seadmisel, erinevate valdkondade poliitikate kujundamisel, seaduste ettevalmistamisel ja riigieelarve koostamisel.