Heli Aru: Eesti kõrgharidus 2020

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heli Aru-Chabilan
Heli Aru-Chabilan Foto: SCANPIX
Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Heli Aru kirjutab, et emakeelse ülikooli 100. aastapäeval peaks meie kõrgharidus olema erinev tänasest: meil tuleb leida oma nišš, kus kujuneme Läänemere tipuks. 

Praegu lahkub hinnanguliselt 600–700 gümnaasiumilõpetajat igal aastal väliskõrgkoolidesse õppima ja see arv kasvab järjest. Minnakse selleks, et kogeda uut ja huvitavat, aga ka selleks, et usutakse Inglise, Saksa, Soome või Ameerika kõrghariduse paremusse. Eks iga inimese jaoks kätkeb see «paremus» erinevaid nüansse.

Üldistatult minnakse seetõttu, et usutakse välismaised õppimisvalikud olevat mitmekesisemad, lootuses leida akadeemiline keskkond, mis toetab arengut – on selleks siis õppejõud, kellel on aega juhendada ja suunata, või kaastudengid, kellega on sarnased huvid ja ambitsioonid. See ei tähenda, et Eesti kõrgkoolides seda kõike ei leiduks, kuid küllap oluliselt harvem kui tahaksime.

Täna, emakeelse ülikooli 90. aastapäeval küsime, milline võiks olla Eesti kõrghariduse tulevik. Juubelile kohaselt tuleks see arvamus kirjutada lootusrikkalt tulevikku vaatavas võtmes. Sest eestikeelse ülikooli loomine ja püsimajäämine läbi eelmise sajandi murranguliste aegade on olnud suur ime. 21. sajandi algul seilame aga jälle rahututes vetes ning seisame silmitsi erinevate ohtude ja võimalustega, millest suurimaks on tõusnud küsimus: miks peaks noor tahtma Eestisse jääda või siia tagasi tulla?

Just see tõsiasi, et välismaal on õppimas rohkem Eesti päritolu noori kui on tulnud siia õppima, peaks olema meie edasiste arengute kokkuleppimise lähtepunktiks. Lisaks pingestab olukorda globaalne konkurents, mis sunnib Euroopa tasandil toetama programme ja tegevusi, mille tingimused on soodsamad neile riikidele ja kõrgkoolidele, kellel juba on edumaa.

Teadusraha ja talendid koonduvad üha enam piiratud arvul jõukamatesse keskustesse, mis omakorda suurendab regionaalseid erinevusi Euroopa sees. Kas väikeriikide kõrgkoolidel on üldse šansse selles konkurentsis edu saavutada?

Et kohustus uskuda paremat homset kuulub Eesti riigiametniku tööülesannete hulka, kasutan võimalust ja luban endale arutluse, mis võiks iseloomustada Eesti kõrgharidust järgmise kümnendi lõpul.

Kõige olulisem tundub olevat küsimus, kas kõrgharidus tervikuna suudab reaalselt teenida Eesti arenguhuve. Sellist olukorda võiksid iseloomustada näitajad, nagu kõrgkoolide teadus- ja arendustegevus Eesti ühiskonna tegelike vajaduste hüvanguks energia, keskkonna, tervishoiu, infoühiskonna väljakutsed arvestades ning Eesti ajaloo ja kultuuriga seotud humanitaarvaldkonnad. Tundub oluline, et meie kõrgkoolid suudavad valitud aladel (mida võiks tinglikult olla kolm kuni viis) toimida Läänemere piirkonnas tippkeskusena.

Tegu oleks aladega, mis pakuvad praktilisi lahendusi Eesti ühiskonna ja majanduse ees seisvate probleemide lahendamiseks ning selles «oma», teistest eristuvas nišis suudetakse pakkuda ka välisüliõpilastele atraktiivseid õppimisvõimalusi.

Sooviks näha, et üliõpilaste rahvusvaheline mobiilsus on tasakaalustunud: Eestist välja ja siia suunduvate kraadiüliõpilaste arvus pole suuri erinevusi. Toimib riigisisene mobiilsus – kõrgkoolid on välja valinud ja -arendanud oma tugevused ning üliõpilastele pakutavad õppimisvõimalused on mitmekesisemad, õppetöö korralduses on märksõnadeks ettevõtliku hoiaku kujundamine, interdistsiplinaarsus ning probleemilahendustele orienteeritus.

Koostöö ühiskonnaga on muutunud sisulisemaks – kõrgkoolil on tegusad partnerid ja «vaadet väljast» arvestatakse arengute suunamisel loomuliku osana. Ühiskond vajab ja ülikoolid suudavad ette valmistada piisaval arvul uurimistöö läbiviimise kompetentsiga inimesi, et uut teadmust loodaks ka väljaspool ülikoole igapäevaelu edendamiseks.

Toimivad stažeerimisprogrammid kõrgkooli õppejõududele kogemuste omandamiseks riigisektoris ja ettevõtetes ning vastupidi. Kõrgkool on ettevõtlikum, kuid täidab ka oma missiooni valmistada ette kriitiliselt mõtlevaid ning aktiivselt ühiskonnaelus osalevaid kodanikke. Rahvusülikool algatab Eesti ühiskonna jaoks olulisi debatte, osaleb neis ja veab neid.

On selge, et vastus küsimusele, milline on Eesti kõrgharidus aastal 2020, sõltub palju sellest, milline on meie ühiskonna, riigi ja majanduse olukord. Ekspertide prognoosid viitavad majanduse aeglasele taastumisele, millest järeldub, et riigi jaoks jääb keeruliseks ülesandeks tasakaalustada pinget, mida tekitab üheaegne vajadus investeerida nii riigi konkurentsivõime tõstmisse kui ka elanike baasvajaduste minimaalsel tasandil rahuldamisse. Sellest tulenevalt kõrghariduse rahastamise hüppelist kasvu riigieelarvest ilmselt ei toimu.

Majandusteadlased prognoosivad, et majandus taastub 2007. aasta tasemel umbes 2014. aastal ning uue kümnendi lõpus oleme saavutanud hinnanguliselt rahvusliku rikkuse taseme, mis on umbes veerandi võrra kõrgem kahe aasta tagusest.

Maksukoormuse osas võivad vahepealsed kolmed parlamendivalimised küll muudatusi tuua, kuid lootus, et ühiskond on valmis oluliselt suuremal määral rikkust ümber jagama, pole ilmselt määratud teostuma.

Praegune kõrghariduse rahastamise tase on meil õppuri kohta Euroopa üks madalamaid. Enamik tudengitest nii töötab kui ka õpib täiskoormusega. Eesseisev 18-aastaste inimeste hulga drastiline vähenemine annab võimaluse küll investeeringuid õppuri kohta suurendada, kuid tähendab tõsist arutelu, milliseid erialasid ja millises mahus saame endale lubada. Avatud piiride tingimustes valib noor kvaliteedi põhjal.

Teisisõnu, lähiajal on meie edutegurid avatus ja valmisolek muutusteks, tegevuste fokuseerimine, järjekindlus otsustatu elluviimisel ja koostööle orienteeritus. On põhjust analüüsida, mida peaksime tegema senisest teisiti. Ligi kümme aastat kestnud muudatuste periood Eesti kõrghariduses on näidanud, milliste sihtide saavutamine on praeguse vastutuse jaotuse juures võimalik ja milliste mitte.

Usun, et muutuste eeltingimus on ülikoolide suurem partnerlus ühiskonnaga, mis väljendub vastutuse ümberkorraldamises kõrgkooli tasandil, et saaks toimuda tugevam ühiskonna vajadusest tulenev strateegiline protsesside suunamine. Vajalik on kuratooriumide pädevuse laiendamine kolmes strateegilises küsimuses: rektori valik, strateegilise arengukava ja eelarve kinnitamine.

Möödapääsmatu on siiski kõrghariduse rahastamistaseme üldine kasv ning üliõpilaste toetuste ja laenusüsteemi loomine, võimaldades neil õpingutele pühenduda. Viimane on eeltingimus, et tudengeil oleks võimalik Eesti-siseselt valida enda jaoks huvitavaim ja sobivaim õpingukoht.

Olen üsna kindel, et huvitavad ajad Eesti kõrghariduses jätkuvad.

Artikkel põhineb sõnavõtul 26. novembril Tartu Ülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil «Väikerahvaste ülikoolid koonduvas Euroopas». Tegu on autori isiklike seisukohtadega. 

Tagasi üles