Emakeelne Tartu Ülikool on väikese Eesti suur ime, mille ideed ja ülesehitamist on meil põhjust tänutundega meenutada. Niisamuti on igati põhjust olla uhke praeguse rahvusülikooli üle.
Juhtkiri: rahvusvaheline rahvusülikool
1. detsember 2009, 10:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1919. aastal peeti Vabadussõda, ent võeti ette ka eestikeelse ülikooli loomine. Toonaste akadeemilise pere liikmete sihikindla ja aruka tegutsemise tulemust naudime rahva ja riigina tänaseni. Saame sellest kasu nii täna kui homme. Seni kuni meil rahvana jätkub arukust toetada seda, et meie oma aken uute teadmiste juurde püsib avatuna.
Tänane päev on rõõmustav. Rahvusülikooli juubeliaastal on Taru Ülikoolis kaitstud 100 doktoritööd. Maarjamõisa on kerkinud ridamisi uusi hooneid ja lähitulevikus ehitatakse neid veelgi. Edendatakse laboreid ja akadeemilisi töörühmi.
Teaduse mõte on uute teadmiste loomine ja ülikooli osaks on olla keskkonnaks nii teadusele kui tippteadmiste edasiandmisele – õpetamisele. Tippteadmised sünnivad seal, kus osatakse olla kontaktis akadeemilise maailma parimate ideedega. Kui ülikool poleks tippteadmiste aken, siis küsiksime varsti, mis kasu meil sellest rahvusena on.
Ent kui emakeelseks me rahvusülikool jääda suudab? Eesti avalikkusel pole põhjust olla liialt murelik. Akadeemiline pere tegeleb usinalt rahvusülikooliks olemise mõtestamisega ja vajaliku tasakaalu otsimisega kahe paralleelse ülesande vahel. Juubelinädala osakski on neljapäeval toimuv konverents «Eestikeelne ülikool». Seal ei tegeleta minevikuga, vaid keskendutakse erinevate valdkondade eestikeelse teadusterminoloogia kujundamise küsimustele. See on võtmetähtsusega, kui tahame olulistest, aga vahel keerulistest asjadest rääkida kaasaegsel viisil, teadmisi ja mõtteviisi edasi anda.
Akadeemiliste kodanike rändamine maailma parimate keskuste vahel on igati loomulik osa nii õppimisest kui teadusest. Nii nagu keskaegses Euroopas veetsid isegi käsitöölised osa oma selliajast rännates, et parimaid kogemusi omandada. Võtmeprobleem rahvusülikooli jaoks on see, kuidas teha nii, et inimesed pärast selliaega Eestisse tagasi tahaksid tulla. Lahendus on soodsa keskkonna loomises, alates sellest, et teaduse andmebaasid oleksid kättesaadavad ja laboritesse soetataks nüüdisaegset aparatuuri kuni doktorandi stipendiumini.
Kui oleme ühiskonnana üksmeelselt oma rahvusülikooli toetajad, nagu siiani, siis saab meil ka olema ülikoolist palju rõõmu ja kasu. Loodetavasti üle kõigi aegade, masude ja marjamaade.
Vivat academia, vivant professores!