Kohtunik kui kodanik

Jüri Adams
Riigikogu liige (Isamaaliit)

Täna, 26. juunil 2002 peaksid riigikohtunikud Uno Lõhmus, Lea Kivi, Tõnu Anton, Jüri Põld ja Ants Kull hakkama Tartus Toomemäel arutama õiguskantsler Allar Jõksi esitatud kaebust seaduse vastu, milles keelatakse valimisliidud kohalikel valimistel.

Seadus võeti Riigikogus vastu kaksikliidu jõul ja president kuulutas selle välja. Valimisliitude keelamine on seaduses kirjas niisugusel kujul, et kandidaatide nimekirju lubatakse üles seada ainult erakondadel.

Kas ja kuidas need mehed selleks tööks sobivad, ei tee ärevaks mitte ainult mind. Ainult hirmuga on seletatav Riigikohtu eelmise esimehe Rait Maruste soovitus («Polii-tiline ja õiguslik otsustamine», PM 05.06.), et kohtunikud üldse keelduksid selle küsimusega tegelemast ning ütleksid, et see pole mitte nende, vaid Riigikogu asi. Mõttekäigud, mida Maruste esitab, on märksa laiema tähendusega kui tänase kohtuistungi tulemus ja erakordselt ohtlikud.

Muretsemiseks on põhjust

Minu murelikkusel on mitu põhjust. Kõigepealt formaalseim: mida teavad need inimesed parteidest? Oletatavasti on vähemalt osa neist kunagi olnud EKP liikmed. Kas see elukogemus võiks mõjutada nende otsust ühes või teises suunas?

Minu teine mure on see, kuidas mõistavad need kohtunikud Eesti põhiseadust, täpsemalt - kui laialt või kui kitsalt nad seda näevad.

Lugu on selles, et nii aja kui ruumi kokkuhoidmise põhjusel ei üritatudki meie põhiseadusse kirjutada sätteid, mis kirjeldavad täpsemalt kodanike poliitilisi õigusi.

Koostajad pidasid piisavaks, et põhiseaduses on vaid viited demokraatlikele tavadele ning rahvusvahelistele konventsioonidele. Paraku ei nimetata põhiseaduses ühtegi tava või konventsiooni konkreetsemalt.

Küsimus on selles, kas peame vajalikuks üht olulist poliitilist õigust, nimelt valimistel kandidaatide ülesseadmise õigust. Meie riigis tähendaks see kandidaatide nimekirjade ülesseadmise õigust.

See õigus peaks olema valimisringkonna kõigil hääleõiguslikel kodanikel, muidugi juhul, kui on täidetud seaduses sätestatud tingimused, näiteks nimekirja ülesseadjate minimaalarv või kautsjoninõue või muud nõuded, mille sisuks on mittetõsiste nimekirjade tõrjumine. Kuid need nõuded ei tohi kujuneda antud poliitilise õiguse kägistamise mehhanismiks.

Meenutagem, et nõukogude «demokraatlik» fassaad ehitati üles just sellisel kandideerimist takistaval meetodil. Nii vormistati ka Nõukogude okupatsioon Eestis: kommunistidele ebameeldivatel isikutel lihtsalt ei lubatud kandideerida.

Meil on olemas ka halvad kogemused 1930. aastate lõpust, kui Konstantin Pätsi võimuerakond kõrvaldas valimistelt vastaskandidaate sel teel, et tühistas väikeste vormistusvigade pärast nende esitajate nimekirju.

Minu kõige suurem mure on see, et ma pole kindel, kuivõrd olulised on nende kohtunike jaoks n-ö tekstitagused asjad, s.t põhimõtted, mida peetakse küll alati silmas, kuid mida sõna-sõnalt seadustesse kirja panna ei üritatagi.

Eelmise õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja mõjul võtsid kohtud, aga ka Riigikohus oma n-ö tööriistade hulka õigustatud ootuse printsiibi. Kuid kas kohtunikel on selliseid põhimõtteid ka poliitilise võimuga seotud õiguse valdkondades?

Demokraatia enesepiiramine

Siin jõuame taas Rait Maruste mõttekäikude juurde. Kui ta kirjutab omavahel vastanduvatest ja teineteist välistavatest «juriidilistest otsustamistest» (loe: head) ja «poliitilistest otsustamistest» (loe: halvad või vähemasti mittehead), siis on see niisama müstiline kui Märt Raski jutud poliitilisest vastutusest.

Vastutus peaks ju lihtsas keeles tähendama seda elementaarset tõdemust, et valimistel saadud häälte arv sõltub sellest, mida valijad kandidaadi varasemast tegevusest arvavad.

Kuid Marustest arusaamiseks on oluline hoopis üks teine asi, mis on tema arutlustest puudu. Ta pole ilmselt ei esimene ega ka viimane jurist, kes kas ei tea või on unustanud, et juba Kreeka muistsete vabariikide ajast peale on demokraatia hindamisel kõige muu hulgas vaja anda vastus demokraatia kvaliteedi põhiküsimusele - kas ja kuidas suudab valitsev enamus piirata iseenda võimu(isu) ja mitte liiga teha vähemusele.

Need, kelle õigusfilosoofias ei ole kohta demokraatia enesepiiramise põhimõttel, arenevad loogiliselt just samasse suunda, kus olid natsi-Saksamaa, NSV Liidu jt selliseid rezhiime või muid üheparteisüsteeme rajada aidanud juristid. (Möönan, et ega mitmeparteilisus ole veel automaatselt hea: näiteks oli kommunistlik diktatuur Poolas vormistatud mitmeparteilisena.)

Häda on selles, et demokraatia enesepiiramise põhimõtet pole ja ilmselt ei saagi olla kusagil kirjas selgesõnalise juriidilise normina.

Nii et ikkagi on asi samamoodi kui viisakusega: seda kas on või ei ole.

Mis puutub riigikohtunikesse, siis saame kõik õige varsti teada nende kohta palju rohkem, kui omal ajal osati küsida Riigikogus nende ametisse nimetamisel.