Иллюстративное фото

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Ainult pime ei näe seda, et siinsete riigiametnike lojaalsus ja korruptsioon ongi Eesti julgeoleku põhiküsimus, kirjutab TÜ professor, ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Jüri Saar.

Möödunud nädalal saime teada Eesti 27. positsioonist värskes korruptsiooni «edetabelis», kus riike reastatakse vastavalt korruptsioonitajumise indeksile. Traditsiooni järgi tehakse igal aastal indeksite suurus ja riikide pingerida avalikuks üheaegselt kogu maailmas rahvusvahelise organisatsiooni Transparency International kohalike esinduste kaudu, milleks siin on MTÜ Korruptsioonivaba Eesti. Niisugune positsioon (indeksiga 6,6) paigutab Eesti heasse seltskonda, kuhu ei kuulu ükski endine liiduvabariik, Ida-Euroopa kunagistest sotsialistlikest riikidest on meiega sama heal kohal üksnes Sloveenia.

Teisest küljest kuuleme aga viimasel ajal pidevalt kõrgetasemelistest korruptsioonikuritegudest, mille käigus mõistetakse kohut ja tehakse süüdimõistvaid kohtuotsuseid ministritele, politsei tippjuhtidele, linnapeadele, ja peaaegu iga uus päev toob olemasolevatele asjadele lisa. Kuidas saab niiviisi olla, et ühest küljest on korruptsiooni justkui vähe, kuid teisest küljest kohutavalt palju, tekib õigustatud küsimus?

Korruptsiooni defineeritakse laias tähenduses kui avaliku võimu kuritarvitamist isikliku kasu saamiseks. Lahtiseletatult on korruptant ebalojaalne institutsioonile (riigile), kes on talle usaldanud võimu teostamise, makstes talle selle eest palka.

Korruptant kasutab saadud võimupositsiooni hoopis enda rahakoti täitmiseks või muul viisil kasu saamiseks. Korruptiivse käitumise raskuse skaala ulatub ebamoraalsest käitumisest raskete kuritegudeni ning selle leviku ulatust pole lihtne fikseerida. Transparency International (TI) hindab alates 1995. aastast riike CPI (corruption perception index) ehk korruptsioonitajumise indeksi abil, mis on hinnang korruptsiooni tajutavusele ja pole selle nähtuse leviku objektiivne näitaja. Objektiivsed näitajad oleksid kriminaalasjade algatamiste arv, süüdimõistvate kohtuotsuste hulk ja muu riigi kriminaal-justiitssüsteemiga seonduv, mis on aga riigiti väga spetsiifilised ega võimalda erinevate riikide vahelisi võrdlusi.

Indeks näitab korruptsiooni levikut avalike teenistujate ja poliitikute hulgas ning see koostatakse vähemalt kolme sõltumatute institutsioonide läbiviidud uuringu tulemuste põhjal. MTÜ Korruptsioonivaba Eesti nende uuringute läbiviimises ei osale.

Korruptsioonitajumise indeksi näol on tegemist kvantitatiivse näitajaga, mis asub skaalal 0 kuni 10, kus 10 tähendab absoluutset korruptsiooni (tajutavuse) puudumist ja 0 olukorda, kus võimu tajutakse totaalselt korrumpeerununa. Reaalselt varieerus indeks 2009. aastal 180 riigi hulgas alates 1,1st (Somaalia) kuni 9,4ni (Uus-Meremaa).

Eesti jätkuvalt suhteliselt head positsiooni saab seletada nii
e-riigiga saavutatud suurema võimu läbipaistvusega kui ka korruptsioonivastaste strateegiate koostamise ja elluviimisega. Et niisuguste strateegiate teostamine on olnud võimalik, osutab siinse sotsiaalse ja majanduskeskkonna lääne kultuuriruumi kinnistumisele.

Viimasena tuleb nimetada korruptsiooni aktiivset uurimist õiguskaitseorganite poolt, mida näitab kõrgetasemeliste korruptsioonijuhtumite regulaarne jõudmine avalikkuse ette. Sellele on omakorda kaasa aidanud kapo menetlusalluvuse laienemine viie suurema kohaliku omavalitsuse juhtide korruptsioonile alates 2007. aasta suvest, prokuratuuris eriasjade prokuröride ja prokuröride abide töölerakendamine ja riigikontrolli tegevuse laienemine kohalikele omavalitsustele alates 2008. aastast.

Kõrgetasemeline korruptsioon ei ole kindlasti jõukohane kohalikele tavapolitsei või munitsipaalpolitsei struktuuridele, kes peaksid sel juhul tegelema oma tööandjate, leivaisade pattudega. Nii et kõik on õige, kui korruptsioonijuhtumitele reageeritakse otsustavalt ja avalikult, kui korruptante antakse kohtu alla ja karistatakse sõltumata nende parteilisest kuuluvusest või positsioonist. Asjad liiguvad õiges suunas. Ja seda demonstreerivad meile ka rahvusvaheliste uuringute head tulemused.

Viimasel nädalal jõudis avalikkuse ette üks kummastav
uudis, mille järgi Eesti riikliku kriminaalpoliitika arengusuundades aastani 2018 nähakse ette suuremate omavalitsusjuhtide korruptsioonijuhtumitega tegelemise viimist kaitsepolitseiameti menetlusalluvusest tagasi politseiameti menetlusalluvusse.

Muutuse vajalikkust põhjendatakse kapo kui julgeolekuasutuse sihiasetuse kaugenemisega riigi julgeoleku tagamise põhiküsimusest, s.o vastuluurest ehk välisriikide spioonide avastamisest ja kinnipüüdmisest. Tule jumal appi, oleks selle peale hüüatanud president Meri, sest ainult pime ei näe seda, et siinsete riigiametnike lojaalsus ja korruptsioon ongi Eesti julgeoleku põhiküsimus. Just see, kui efektiivselt ja jõuliselt reageeritakse korruptiivsele käitumisele, näitab kõige otsesemalt Eesti kultuurilis-tsivilisatsioonilist kuuluvust ning on koos sellega meie üheks peamiseks globaalkaitseliseks julgeolekutagatiseks.

Ka kurikuulus Simm on ju tegelikult lihtlabane korruptant, kes müüs end maha teise riigi eriteenistustele. Nii et, kallid kolleegid justiitsministeeriumist, laske palun kaitsepolitseiametnikel teha oma head tööd rahulikult edasi ja ärge hakake «parandama» hästi töötavat struktuuri.