Ivar Soone
TTÜ doktorant ja McGill University magistrant
Identiteedi kriis või identiteedikriis?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seoses Eurovisiooni lauluvõistlusega, värskelt valminud märgiga «Wel Come Toest Onia», Eesti peatse astumisega ELi ja veel mitme muu päevakajalise sündmusega on üha rohkem hakatud rääkima Eesti näost ja identiteedist.
Kriitikatule alla on sattunud kakavärvi Eesti märk, Eurovisiooni lauluvõistlus on sootuks läbi saanud, Euroopa Liitu astumise ja seega ka oma näo kaotamise tähtaeg on endiselt segane.
Miks aga ei sobi need «oma näod», mida erinevate maskide abil iga hinna eest eestlastele pähe suruda üritatakse, piisavalt kirjeldama Eesti maa ja rahva tegelikku olemust?
Kõik on varmad kritiseerima lõpptulemust, olgu see siis Tallinna tontlik võbisev logo, arusaamatu «Wel Come Toest Onia» või mõni muu ämber, mida toodetakse kalli hinna eest rahva raha abil ja üllatavalt suurtes kogustes. Aga vaid vähesed söandavad tähelepanu pöörata asjaolule, et kõike seda kuulsat ja kummalist on hakatud looma hoopistükkis valest otsast.
Saladus seisneb selles, et identiteeti ei saa looma hakata väljastpoolt, see on sama raske ja mõttetu tegevus nagu pükste üle pea jalga ajamine. Identiteet tuleneb riigist ja rahvast, selle kultuurist ning traditsioonidest, mitte aga suvalise märgi juurde sobivaid kultuure ning traditsioone ei poogita külge rahvale.
Müüakse siiski oma ehtsat nägu, mitte ei tehta plastilist operatsiooni kellegi teise ilu-standardite järgi kellelegi kolmandale meeldimiseks. Identiteet kujuneb kümnete põlvkondade läbi, see on pikk ja keeruline protsess, mida ei muuda üleöö uue märgi sissetoomisega.
Identiteet on oma sisult samastumine - samastumine mingi märgi- ja väärtussüsteemiga, mis moodustab kultuuri, reeglid, eetika ning muud ühiskonna toimimiseks tarvilikud kategooriad. Kõiki, kes jagavad neid ühiseid väärtusi, käituvad ühiste eetikareeglite ning normide alusel ning omavad ühtseid antropoloogilisi tunnuseid, nimetatakse rahvaks - eestlasteks. Identiteedi seisukohalt.
Ning neid ühtseid norme, väärtusi, reegleid, märgisüsteemi jms, mis rahvast liidavad, nimetatakse rahvuseks rahvustunnuseid kandvate omaduste kogumi mõttes - eestluseks.
Eestimaal on olemas nii rahvas kui rahvus, on olemas oma kultuur, ajalugu, traditsioonid ja keel. Neid ei ole tarvis leiutada algusest peale. Tuleb neile leida vaid sobilik väljund, sobilik märk, mitte aga hakata looma nullist uut identiteeti mingi suvalise graafilise disainlahenduse alusel. Killustatud ja liiga sage oma näo muutmine annab pigem tugeva tagasilöögi.
Identiteet jaguneb suures osas kaheks: sisemine ja välimine. See, mida hetkel kramplikult ning iga hinna eest teha püütakse, on vaid üks osa välisest identiteedist - visuaalne identiteet. Seejuures ei arvestata, et terviku osad peavad omavahel klappima ning teineteist toetama.
Identiteedikujundajad on Eestis käitunud nagu kolm pimedat, kes elevanti kompavad - ei puu (jalg), liaan (saba) ega ka oksalt rippuv madu (loodetavasti lont) ei kirjelda piisa-valt elevandi kogu olemust, vaid pigem viivad segadusse, edastades tegelikust olukorrast hoopistükkis väära pildi.
«Inimesed kannatavad sellesama haiguse all mis kaubad - nad tahavad meeldida eranditult kõigile,» kirjutavad oma raamatus «Positsioneerimine - võitlus teadvuse eest» Al Ries ja Jack Trout. Sama mõtet edastab ka eesti rahvatarkus - kõigile korraga meeldida ei saa.
Sealiha shokolaadis broccoli garneeringuga on muidugi huvitav roog, aga ta ei ole meelepärane ei lihasõbrale, maiasmokale ega taimetoitlasele, kuigi eraldi võttes on kõik komponendid just needsamad, mida nimetatud isikud soovisid. Tulemus ei kõlba aga süüa ega näidata.
Paljud on naernud endise presidendi Lennart Meri üle, kes otsib Eesti Nokiat nagu Pipi Spunki. Kuid selles tegevuses on tugev tõetera - omaenese märki, identiteeti ja imagot tasub otsida enda seest, mitte aga naabrite tagatoast, mainekujundusajakirjadest, või oodata, et keegi tuleb ja ütleb, kes me tegelikult oleme.
Tuleb jääda iseendaks - säilitada kindel stiil, identiteet, suhtumine ja rahvuslik uhkus. Kellele meeldib, see aktsepteerib, kellele mitte, see hoiab eemale. Teda ei meelita ka kunstlik ja võlts mask.
Loodetavasti ei kujune Eesti peamiseks ekspordiartikliks siiski oma rahva lollus, mida kroonib inetult vormistatud algupärase ja väärtusliku identiteedi vari. Julgegem näidata oma nägu. Seda enam, et häbeneda pole ju tegelikult midagi. Jäägem iseendaks - julgegem olla eestlased.