Juhtkiri: veksel maksmiseks millalgi tulevikus

Pension. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Ameerika krimifilmide sõbra kujutlusse võiks ilmuda pensionieelikust politseinik, kes püüab oma viimased tööpäevad suurte jamadeta õhtusse saata. Igati vältida kõike, mis võiks ohtu seada riigiteenrile lubatud erilise pensioni.

Hoopis üllatav on, et oma soveti okupatsiooni minevikku sarjav Eesti riik maksab eripensioni ka ENSV asutustes teenitud aastate eest. Ehk siis lunastatakse veksleid, mida Eesti vabariik polnud andnudki, enne kui Tiit Vähi valitsus seda 1996. aastal tegi.

Ajalehtede väliskülgede sõbrale meenuvad võib-olla ka Prantsusmaa raudtee teenistujad, kelle kunagistele ametikaaslastele riik II maailmasõja järel paremat pensioni lubas, et madala palga ja mainega ametikohtadel keegi üldse tööle hakata tahaks. Kui olud muutusid, jäi välja antud veksel ometi samaks ja mõistagi ei tahtnud ametnikud sellest eelisest loobuda.

Mitu iva on eripensionide lubamisel kindlasti sees olnud. Kas või selleks, et motiveerida kõrge korruptsiooniriskiga ametites töötavaid inimesi kogu oma karjääri vältel vankumatult ausana püsima. Samas kerkib saajate ringi laiendades üle teiste põhjenduste ikkagi soov tasandada suhteliselt madalat (?) palka veksliga, mis lubatakse lunastada kunagi tulevikus – riigiteenri pensionipõlves. Riigi leib võib küll olla peenike, aga selle eest pikk – elu otsani kestev, on eripensionide sõnum igal pool.

Aga mis saab siis, kui olud muutuvad? Kui riigi palk ei olegi enam nii ahastama ajavalt tilluke? Või kui pensionide maksmiseks on otsustatud näiteks sambaid kasvatama hakata? Näeme Eestiski, et eripensioni vekslite jagamise lõpetamise juurde on jõutud alles aastaid pärast pensionisammaste ladumise algust. Tegelikult ajal, mil masu muserdab usaldust kõikvõimalike sammaste vastu.

Peamine põhjus piiri tõmbamiseks tuleb arvutustest, mis näitavad, et kui riik jätkaks vekslite jagamist, oleks koorem maksumaksja rahakotile tulevikus liialt suur. Jõuaksime üpriski kiirelt samasuguste probleemideni eripensionide maksmisega nagu praegu on mitmel pool niinimetatud vanas Euroopas.

Pensionisammaste teenustasud võivad olla liialt suured, nende alus ebakindel jne. Seda enam on põhjust seada kõrgemad ja ka vähema võimuga riigiametnikud ja poliitikud ülejäänud rahvaga ühele pulgale. Et ka neil oleks isikliku rahakoti kaudu meeles, et on vägagi põhjust seista tugevate sammaste eest kõigi jaoks.

Või miks peaks niigi kõrgepalgaline kohtunik saama lisaks sammastele veel eripensioni, aga samuti riigi palgaotsustest sõltuv õpetaja mitte?