Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Agu Laius
Mittetulundusühingute esinduskogu esimees
Viimases Postimehe Foorumis (31.05.) ilmus intervjuu peaministriga («Siim Kallas: kaalukad mõtted haaratakse Eestis len-nult»). See avab kenasti Kallase arusaamad kolmanda sektori kohta. Kas need langevad kokku ka Reformierakonna seisukohtadega, jääb paraku selgusetuks.
Peaminister seletab ühiskonna kolme sektori rolli üsna omapäraselt. Esmalt murrab ta sisse lahtisest uksest, väites, et kolmandal sektoril polegi vaja majanduses tugevasti kaasa lüüa. Ma ei ole kohanud kedagi kolmandast sektorist, kes oleks soovinud majanduses ärisektori mõistes kaasa lüüa.
Aga turumajanduslikus ühiskonnas peab ka kolmas sektor lähtuma turumajanduse reeglitest. Ma ei saa aru kaudsest vihjest, et kolmas sektor peab toimetama väljaspool turumajanduslikku ühiskonda: Eesti tingimustes tähendab see kolmanda sektori arvamist ühiskonnaväliseks nähtuseks.
Tarbetu vastandamine
Häirib ka sektorite vastandamine - kolmandasse sektorisse peaksid Kallase arvates kuuluma need, kelle vaated ei sobi «nende kahega». See on põhimõtteline deklaratsioon ja näitab selgelt Kallase suhtumist kolmandasse sektorisse.
Küll ütleb Kallas aga avameelselt: «Erasektor on orienteeritud kasumile, riigisektor muule huvile (!!! A.L.)...» Riigisektori ja ühe erakonna tippjuht suudab avaliku sektori orienteeritust defineerida vaid «muu huvina». Ju see nii on olnudki.
Edasi peatub Kallas kolme sektori tasakaalu vajadusel. Selle saavutamise teena näeb vaid: «küll aeg teeb oma töö». Ta mainib mitmeid kolmanda sektori ühendusi ja loomulikult on nimetatute hulgas ennekõike vaid äriühingute organisatsioonid, mis laseb mõista, et Kallas väärtustab vaid neid ühendusi.
Kolmanda sektori mitmekesisusest, tasakaalu saavutamisest ühiskonna kolme sektori vahel, dialoogi ega koostöö vajadusest ei sõnagi.
Peaminister jagab arvamust, et kolmas sektor peab tekkima iseenesest. Siit ilmneb Siim Kallase suhtumine - tegelen nendega, kellel raha on, teised saagu ise hakkama. Ideed ja kontseptsioonid, mida Kallas peab olematuks, on kolmandal sektoril väga selgelt olemas, puudub vaid nende alusel dialoog avaliku sektoriga.
Kallas teab, et Eestis on loodud kõik tingimused kolmanda sektori arenguks. Ta nimetab lihtsat registreerimist ja tulumaksusoodustusi. Sealjuures jätab lisamata, et mõlemad on oma lihtsuselt täpselt samasugused ka ärisektori tarbeks.
Ühesugune on nii ärisektori kui ka kolmanda sektori organisatsioonide jaoks maksurezhiim ja sellega kaasnev aruannete esitamise kohustus, kuigi kolmanda sektori organisatsioon saab sageli aruandevormile omalt poolt lisada vaid oma esindaja allkirja, sest midagi muud sinna kirjutada ei ole.
Kuid seadus näeb ette ja paberid peavad liikuma. Töötuskindlustus rakendus kenasti ka kolmanda sektori organisatsioonidele (mitte aga Riigikogu liikmetele!), kuigi seadusest endast tulenevalt praktiliselt ükski kolmanda sektori organisatsiooni tööta jäänud inimene sealt midagi iialgi tagasi ei saa.
Sellega asus riik lüpsma kolmandat sektorit. Siim Kallasel jätkub ometi aga närvi väita, et kõik tingimused on loodud.
Siis läheb jutt kolmanda sektori ülalpidamisele riigi poolt. Mittetulundusühingud ei ole seda taotlenud ja konkreetseid näiteid toomata süüdistab peaminister sektorit tema tahtmises vaid ülalpidamist saada. Riigipoolse rahas-tamise korrastamise ettepaneku alusel on seni soovinud just kolmas sektor, et oleks tagatud sektorile eraldatud senise pisku riigiraha sihipärane kasutamine ja kontroll selle üle!
Seda ei ole aga soovinud teadaolevatel põhjustel avaliku sektori esindajad: tihti on see eraldis liikunud nn poliitilise rahana häälte ostmiseks erakonnale.
Seejärel aga konkreetsetele küsimustele vastates selgub, et on ka mõistlikke võimalusi, kuhu avalik võim saaks ja peaks raha suunama, toetamaks kolmandat sektorit: koolitus ja sotsialhoolekanne. Kuid Kallas räägib ka sellest kahtlevalt, mis näitab, et ta ei ole asja enda tarvis läbi mõelnud, pole üldse sellele mõelnud.
Las punnivad!
Väljend «erasektor teises vormis» paneb kahtlustele krooni. Sama tegevust erasektori kaudu Siim Kallas ju ei eita. Saab järeldada, et riigi raha andmist erasektorile, kust kasum voolab eraisikutele, peab Kallas mõistlikuks; riigi raha andmist kolmandale sektorile, kust ka saadav tulu läheb heategevusliku või sotsiaalse eesmärgi huvides kasutusele, peab ta taunitavaks.
Siim Kallas endise rahandusministrina teab, et rahandusministeeriumis konsulteeriti huvigruppidega, kusjuures suudab mainida vaid Maksumaksjate Liitu. Jätab aga mainimata, et ei konsulteeritud Mittetulundusühenduste Ümarlauaga, kuigi see taotles seda mitmel korral.
Peaministrina ei suuda ta esile tuua ühtki kolmanda sektoriga konsulteerimise näidet. Ja asub materdama hasartmängumaksu seaduse arutamiseks korraldatud ümarlaudu.
Ja siinjuures läheb Kallas juba ülimalt küüniliseks, öeldes, et selle käigus avaldus kolmanda sektori inetum pool, nimetades kolmanda sektori esindajaid ahneiks ja omakasupüüdlikuiks. Tegelikult olid hasartmängumaksu seaduse arutamise juures ahned just Reformierakonna esindajad.
Ümarlaua-arutelud lõppesid, sest kultuuriministeerium ei suutnud oma ja rahandusministeeriumi ettepanekuid selgelt põhjendada. Rahandusministeerium (minister Kallas) hoidus üldse dialoogist.
Kolmas sektor taotles neil ümarlaudadel ennekõike, et kõrvuti juba eksisteeriva Kultuurkapitaliga saaks hasartmängumaksu seaduse ümbetegemise käigus loodud ka Kodanikuühiskonna Sihtkapital, mis suudab kontrollida rahade kasutamise otstarbekust.
Sellele ei tulnud isegi mitte adekvaatset vastust. Siim Kallasel jätkub ikka jultumust süüdistada siinkohal kolmandat sektorit.
Ja üsna ülbelt peaminister Siim Kallas ka lõpetab: «Las punnitavad». Väärib tõesti punnitamist, et järgmine peaminister oleks kodanikuühiskonna kujunemise suhtes teistel seisukohtadel.
Arvamus
Mall Hellam
Avatud Eesti Fondi juhataja
Imelik on see, et Eestis tõmmatakse nii terav joon kodanikualgatuse ühenduste ja riigisektori vahele. Meid peetakse omaette nokitsevateks rakukesteks, kes tegelevad vaid oma hobidega.
Riigisektor on justkui kõikvõimas, kes laseb kolmandal sektoril heatahtlikult toimetada. Nüüdse ühiskonna uus juhtimisstiil nõuab, et need peavad koostööd tegema. Meie riigi häda on selles, et ei tajuta, kuipalju võimalusi ja potentsiaali peitub kodanikeühenduste tegevuses nii sotsiaalsääris kui ka kultuuris ning hariduses.
Eri Klas
Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu juhatuse esimees
Rahvuskultuuri Fond loodi veel vene rubla ajal. Siis nimetati meid rahvuskultuuri päästmise fondiks. Tookord jaotasime rublad just kõige suurematele abivajajatele. Praegu on meie fondi põhikapital enam kui 30 miljonit krooni.
Riigi alluvuses me ei ole ega tahagi olla. (Algul, kui olime Riigikogu alluvuses, hakati meile ju isegi banketiarveid esitama).
Ka Eesti rikkad pole veel päris aru saanud sellest, millest on aru saadud teistes riikides. Hispaanias, kust just saabusin, on jõukate eestlaste villad, ei saa öelda, et see seltskond oleks meid meeles pidanud.