Sel nädalal avalikkuse ette jõudnud pedofiiliajuhtum võtab sisse koha teiste sarnaste kurvas reas. Küsimus ei ole üksnes selles, et olime tunnistajaks veel ühele kahetsusväärsele juhtumile, kui lapsi seksuaalselt kuritarvitati. Toimunule lisab kohutavust, et tegu oli teada-tuntud inimesega, kes ei teinud oma tegusid maailmast eemaletõmbunult, vaid tegutses avalikkuse ees.
Uskumatust väljendavates reageeringutes, millega info vastu võeti, sisaldus aga ometi ka väike kogus enesekaitset. Üllatumise tagant koorus tõdemine, et toimunu ei tulnudki kõigile nii suure ootamatusena, kui oleks võinud arvata. Keegi ei saa (ja ega tohikski) võtta kuritöö toimepanijalt vastutust tehtu eest, kuid tavapärasest erinevat käitumist märganud, ent sellest ühel või teisel põhjusel teatamata jätnu kannab siiski oma süüd selles, et inimene sai aastaid karistamatult tegutseda, rikkudes järjest uute laste elu.
On selge, sellised teod kahjustavad tõsiselt ka teiste lastega töötavate meeste usaldusväärsust. Treenerid, huviringide juhid, vanemateorganisatsioonide liikmed – näib, nagu peaks iga mees tundma häbi, et töötab lastega või nende probleemide lahendamisega. Millise pilguga vaatame nüüd, pärast järjekordset sellist juhtumit, mehi, kelle tööks on lastega tegelemine?
Tõsi, asutustel on kohustus (ja lapsevanematel võimalus) kontrollida karistusregistrist töös lastega kokku puutuvate inimeste tausta, kuid praegusest registrist laste väärkohtlemisega kokku puutunud inimeste sõnul ei piisa. Kuna pedofiilia puhul on tegemist kuriteoga, mille retsidiivsus on kõrge – kord juba teo toime pannud inimene teeb seda suure tõenäosusega uuesti –, oleks vaja ka võimalust näiteks kurjategijate elukohavahetusel silma peal hoida.
Ja alati ei piisa ka registrist. Nagu viimase juhtumi puhulgi, ei olnud tegu varem karistatud inimesega, ja tema taust oleks mis tahes registri kohaselt täiesti puhas ning inimene ise seega justkui usaldusväärne. Sel puhul aitab vaid kogu ühiskonna tähelepanelikkus.
Need, kes töös väärkoheldud lastega päevast päeva kokku puutuma peavad, kinnitavad, et parem väike ülereageerimine kui reageerimata jätmine.
Kahtluse korral tuleb oma kahtlustest teada anda, ja mis peamine – uskuda ja usaldada last. On selge, et nii komplekssele probleemile ühte lihtsat lahendus ei ole, kuid vastastikune usaldus, avatud suhtlemine ja piisav tähelepanu on see, mis aitab ehk uute kuritegude ärahoidmisele kaasa.