Heljo Pikhof
Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo projekti koordinaator
Nüüdisaja orjakaubandus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil valitseb omamoodi vaikiv ajastu - kui asi puudutab nüüdisaja orjakaubandust. See ei tee ometi olematuks tõsiasja, et igal aastal satub ümmarguselt 2000 naist Balti riikidest inimkaubitsejate küüsi. Neist 500 on pärit Eestist. Seda uurimuste hinnangul, tegelikkuses on pilt tunduvalt hullem. Sest lõksu püütud tüdrukud on vait - nad on hirmul, häbenevad, tunnevad süüd.
Ühiskond on varmas ohvreid pigem hukka mõistma kui aitama. Meil pole põrgutulest läbi käinud tüdrukutele rehabilitatsioonisüsteemi, nii politseilt, sotsiaaltöötajatelt kui isegi arstidelt võib oodata suhtumist: ise tead, mida tegid, kui läksid suure linna peale litsi lööma.
Tegelikkuses ei ole asi nõnda lihtne. Peibutised ja skeemid, mida kasutati noorte naiste püüdmiseks riigipiiride langemise ajal, on kümmekonna aastaga tundmatuseni muutunud. Tollal oli ehk neidki uljaspäid, kes tormasid kahtlasevõitu lehekuulutuse peale välismaale tantsutüdrukuks, valmis muudki müüma peale tantsuoskuse. Eks neidki kihutanud tagant üleöö tekkinud majanduskitsikus, soov vaba maailma näha või unelmate printsi kohata.
Suurem osa lapseohtu neide oli siiski siiralt veendunud, et teenib kas ettekandja või lapsehoidjana läänemaailma palka, saab keeled suhu ja tuleb siis koju tagasi näiteks ülikooli õppima.
Nüüdsel ajal ei tohiks kontrollimata jätta isegi välisriigi kooli tausta, kuhu tahetakse õppima asuda, rääkimata mis tahes töökuulutustest. Ja infot peaks otsima nii reisiplaani pidaja ise kui tema vanemad - kas või kogu suguselts, ja igast võimalikust allikast.
Pahatihti ei aita seegi. Endiste šabloonkuulutuste «hästi tasustatud ja kerge töö välismaal» asemel kasutavad inimkaubitsejad nüüd hoopis usaldusväärsemaid viise tüdrukuid ära meelitada, sageli lausa isiklikke suhteid sobiva kandidaadiga.
Naistega äritsemine on kuritegeliku maailma üks enim kasumit tootev valdkond - mõnel hinnangul kolmandal kohal peale uimasti- ja relvakaubandust, mõnel hinnangul neistki eespool.
Saksamaa on kõige populaarsem sihtriik, kuhu Baltimaadest pärit tüdrukuid orjaks müüakse. Järgnevad Hispaania, Madalmaad, Taani ja Kreeka. Aga sellele kaardile ei jää ühtki valget laiku, kuhu meie tüdrukuid vägivaldselt viidud ei oleks, lisaks ka Suure Lombi taha, USA-sse ennekõike.
Sest maailm muutub tõesti aina avatumaks ja nende noorte arv, kes tahavad pärast kooli natuke ilma ja inimesi näha, kasvab pidevalt. Ja samamoodi kasvab ka nende 15-25-aastaste neidude-naiste hulk, kes maailma avaruste asemel leiavad end ühtäkki luku tagant, passita, rahata, ilma igasuguse inimväärikuseta. Ja isegi enne kui nad jõuavad silma pilgutada - topitakse nad autosse sageli otse lennujaamast.
Vastupunnijaid ootab ees kogu allilma mõjutusvahendite arsenal - nii peksmine, jõhker vägistamine, uimastite sundmanustamine, elektrišokid. Me ei taha ju sellist saatust oma tütrele, õele, klassikaaslasele?
Ehkki mõni skeptik on avaldanud arvamust, et prostituutide sissevedu endistest idabloki riikidest ei kao ära enne, kui elatustase siin- ja sealpool on ühtlustunud, tuleb ja saab kõigi vahenditega võidelda naistega äritsemise vastu. Need riigid - ka Eesti? -, kes pigistavad selle võika nähtuse ees silmad kinni, rikuvad ise inimõigusi, jättes täitmata kohustused oma inimeste ees.
Nõnda siis seegi kord toimub Põhjamaade Ministrite Nõukogu abiga mai lõpupäevil Tallinna Sakala keskuses Põhja- ja Baltimaade ühisseminar «Naistega kauplemine kui kaasaegne orjakaubandus». Seminarist on osa võtma kutsutud ministreid ja ministeeriumide, mittetulundusühingute, politsei, prokuratuuri ja kohtute esindajaid, parlamendiliikmeid, uuringute korraldajaid.
Selleks, et lõpuks ometi võtaks vedu kogu ühiskonna võitlus nüüdisaja orjakaubanduse vastu, on vaja meie kõigi ühistööd - alates politseist, kes uuriks näiteks lehekuulutuste tausta, ja lõpetades rehabilitatsiooniasutustega, kus vangist pääsenud nooruk saaks abi arstilt ja psühholoogilt, leiaks mõistmist ja lihtsalt paiga, kus veidi aega olla - kuni toibub nõndagi palju, et julgeb ilmuda oma vanemate palge ette. Et siis tasapisi uut elu alustada.