Must hobune üllatab alati

Olavi Pihlamägi, muusikakriitik

Vaevalt saaksite mulle vastu vaielda, kui väidan, et Läti oli 47. Eurovisiooni lauluvõistluse «must hobune», kes ootamatult tagaridadest esikohale kappas. Mitte kusagil ja mitte keegi ei pidanud meie lõunanaabreid favoriitideks.

Teadjam publik kirtsutas nina ilmselge latiinomuusika jäljendamise pärast. Massidele läks aga efektne show sedavõrd peale, et telefonikettad keerlesid ainult Läti suunas. Võit oli veenev ja venelanna Marie N (Maria Naumova) pani omaloomingulise tantsulise lauluga «I Wanna» («Ma tahan») läti produtsendid ja riigi raske valiku ette, kas ja kuidas korraldada järgmisel aastal Eurovisiooni lauluvõistlus.

Püüame jõuda arusaamisele, miks juba kolmandat aastat järjest kappab areenile must hobune. Esimest korda Stockholmis 2000, mil taanlastest veteranvendadele Olsenitele samuti võitu ei ennustatud, järgmine aasta tõi õnne meie õuele - ja nüüd siis lätlased. Kas Eurovisioon on muutunud ainult loteriiks, kus võitu ei tea keegi?

Vähemalt nii väljendas oma suhtumist lauluvõistlusesse Inglise delegatsiooni juht.

Samas oli tal tuline õigus, sest paljudele meeldis enim just inglaste laulutüdruku Jessica Garlicki «Come back». Aga oli selge, et selline üliprofessionaalne laul jääb masside maitsele püüdmatuks.

Üllatajad ja põrujad

Samas võime tagasihoidlikult nentida, et ega meilgi kõige paremini läinud. Prognoositi võitu (sarnaselt Stockholmiga), kuid ühest küljest vedas alt tehnika - Sahlene’i heli oli võistluse halvim, ja teisalt puudusid truud toetajad Norra ja Islandi näol. Isegi soomlased andsid oma maksimumi hoopis Prantsusmaale.

Aga rootslanna, kellel ju kahe eelneva Eurovisiooni kogemus, oli silmanähtavalt krambis ja mängis lihtsalt üle. Kahjuks ei suutnud imporditud taustalauljad, keda vahepeal solistist oluliselt rohkem oli kuulda, imet teha. Selle ime saatsid korda lauluga «Seitsmes ime» aga ärapõlatud eesti laulutüdrukud, saates Malta kaunitari Ira Loscot, kes esines vabalt ja oskas tähetolmu puhudes publikut üllatada.

Oli eeldatav, et Vahemere maad üksteist üle kuldavad, kuid Inglismaa ja Taani 12-punktised panused olid üllatavad. Ime sündiski, favoriitide sekka mittekuuluv Malta tõusis teiseks. Samas oli ka Prantsusmaa neiu Sandrine Francois tõesti hea ja esitus nauditav igal proovil ja võistlusel. Viies koht ja punkte uhkekstegevalt üle saja (104). Endid juba esikoha säraga harjutavad kolm Afro-ditet Rootsist said valusa pettumuse osaliseks.

Mina pidasin võistluse autsaideriks Rumeeniat, kelle ooperikoolitusega lauljad oleks sobinud Annely Peeboga ühte punti, kuid võta näpust, Anghel ja Pavel lasid oma võimsal ballaadil täiel häälel kõlada ning üheksas koht Venemaa superpoistebändi Prime Minister ees oligi käes.

Venemaa lemmikuid oli tulnud tiivustama Filip Kirkorov ise, kuid nadi lavanärv muutis suhteliselt kobeda laulu mannetuks tammumiseks. Venemaa kommentaatorid valasid sappi ja neelasid pisaraid. Kõik olevat üks poliitika. Muide, Venemaa eelvõistlusel osales 11 742 laulu (!)

Kui nimetada kõige õnnetumat põrujat, siis oli selleks Saksamaa. Elav Eurovisiooni legend Ralph Siegel oli tulnud 16. korda oma lauluga osalema, tuues kaasa pimeda lauljanna Corinna May, kelle sõnum oli lihtne: «Ma ei suuda elada ilma muusikata».

Kihlveokontorites tõusid panused ning Siegel teatas avalikult, et pärast seekordset (võitu?) ta enam ei osale. Tuletan meelde, et Siegeli ja Saksamaa ainus võit oli aastal 1982 Nicole’iga «Et oleks rahu».

Häbiväärne 21. koht Soome järel lubab uskuda Siegeli lubadust: nii taha pole kuulus helilooja oma loominguga veel kunagi kukkunud. Põhjuseks mitte halb muusika, vaid laval täiesti koost lagunenud esitus.

Nii nagu soomlastelgi, kes kuidagi tagareast ettepoole ei suuda trügida, kuigi laul oli eurotasemel ja lauljanna Laura esines ainsana rahvusvärvides.

Seda imestavam oli Sloveenia transvestiitide kõrgetel kontsadel ja punastes läikivates kleitides laval tipitud laulukese ootamatu edu - 14. koht lubab sloveenlasi järgmisel aastal Lätisse. Kui Dana International 1998. aastal end transseksuaalina esikohale laulis, siis oli tema laul priima ja esituski efektne, kuid Sloveenia poiste pingutused end ahvatlevate naistena müüa olid edutud.

Keskmine saak

Kas saab tänavust lauluvõistlust pidada laulusaagi poolest tugevaks? Ma usun, et selline keskmine ta ju oli, oluliste tippudeta. Kuid ometi jäävad paljud laulud raadiojaamade eetrit kaunistama, mis ongi ju eesmärk. Katse luua eurolaulu mudelit jooksis jälle kord liiva, nii nagu eelnevatelgi aastatel.

Mis tõstis ikkagi Läti esikohale? Kui, siis kerge muusika pikaajaline ja kirev traditsioon, kus on tunda Marie N avastaja ja toetaja maestro Raimonds Paulsi tugevat kätt. Samuti teatraalne lavashow Laima Vaikule parimate numbrite stiilis.

Vaja on kokku koguda aegade poolt läbiproovitu ja see ühte kimpu siduda nii, nagu seda tegi Marie N. Mulle meeldis õigusteaduste bakalaureuse Maria ütlus, et laval ma ei saa valetada, sest publik ei andesta, kohtusaalis aga mõnikord peab.

Enesekindlus kaunistab seda ettevõtlikku noort daami, kes Lätis on muide just keskealise publiku lemmik. Just kartmatus end suurel laval tõestada, oligi Marie N edu pandiks. Musta hobust peab alati pelgama, sest tema ettearvamatud hüpped on toonud vähemasti viimastel aastatel Eurovisioonil edu.

Lõpuks - sügav kummardus meie korraldajaile, kes suutsid Eurovisiooni lati enneolematusse kõrgusesse upitada ja sealt peaaegu puhtalt ka üle hüpata!