Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/11/28/273864t1h4366.jpg)
Ekstaatilis-müstiliste seisundite evolutsiooniline järjepidevus seksuaalreaktsioonidega osutab tõsiasjale, et tegemist on millegi äärmiselt kesksega inimese olemises, millegagi, mis kuulub suurimasse müsteeriumisse – uue elu sündi. Seda nii bioloogilises kui ka spirituaalses mõttes, kirjutab teoloog Roland Karo.
Religioon ja religioossed kogemused tulevad Eesti meedias enamasti kõne alla poolt-või-vastu kontekstis (näiteks paljuvaieldud kohustusliku religiooniõpetuse temaatika), seoses terrorismi ja mitmesuguste ekstsessidega (usufanatism), vahel ka küsimuse kaudu usklike inimeste vaimsest tervisest.
Levinud kuvandi järgi on religioosne inimene naiivne ohmu, kelle üle on paslik kaastundlikult muiata – ei saa ju näiteks olla päriselt «normaalne» keegi, kes XXI sajandi teaduse taustal piiblilugusid ikka veel tõsiselt võtab. Ent ei maksa unustada, et maailmas määratleb enamik inimesi end ühe või teise religioosse traditsiooni kaudu. Pealegi on religioonist mõtlemiseks võrratult enam viise, paljud neist üsna huvitavad ja intrigeerivad.
Näiteks tuli Sigmund Freud möödunud sajandi algul välja oletusega, et religioossed kogemused (ja religioon üldse) on üks sublimeeritud seksuaalenergia väljendusvorme. Freudi argumente on paljud mõtlejad tugevasti kritiseerinud kuni selleni, et vahel on tema psühhoanalüüsi teaduslikkuse osas võrreldud astroloogiaga. Ometi näib idee, nagu oleksid ekstaatilis-religioossed ja seksuaalkogemused omavahel seotud, leidvat uut tuge tänapäevasest neuroteadusest.
Kaitsesin mõni aeg tagasi väitekirja, mille teemaks oli Freudi ideedele kohati üsna lähedane väide USA radioloogi ja mitme bestselleriks kujunenud spirituaalsusealase raamatu autori Andrew Newbergi sulest. Nimelt – närvitalitluse tasandil kujutab inimlik võime ekstaatilis-religioosseteks kogemusteks enesest seksuaalsete reaktsioonide evolutsioonilisi kõrvalprodukte. Lihtsamalt öeldes, Newberg väidab, et võime ekstaatilis-religioosseiks kogemusteks «parasiteerib» neuraalsel aparaadil, mis algselt arenes välja seksuaalreaktsioonide tarvis.
Oma mainitud kujul läheb see väide selgelt liiga suure üldistuseni ning lausa kutsub enese kallal irooniliselt nokkima. Ometi on Newbergi ideel hoopis enam jumet, kui esmapilgul näib.
Ekstaatilis-religioosseid teadvusseisundeid on vahel nimetatud ka transtsendentseiks. Selle kohmaka väljendi taga peitub mõte, et ekstaatilis-müstilised kogemused kujutavad enesest seisundeid, mille kestel inimese teadvuse koondumispunktiks osutub ajutiselt miski mina-taju ületav. Õieti tuleneb sõna «ekstaas» kreeka keelest ja tähendab väljaastumist, antud juhul oma minast, s.o tavapärasest minakesksest teadvusest.
Selles, et seesugused seisundid on võimalikud ning piisava vaimse treeningu korral kõigi jaoks kättesaadavad, ei ole teadaolevate andmete valguses põhjust kahelda. Huvitav küsimus on aga see, mistarvis peaks võime seesugusteks seisundeiks evolutsioonilises plaanis olema esile kerkinud. Need moonutavad ja ähmastavad indiviidi enesetaju. Eeldades, et iga indiviidi esmane «mure» on ellujäämine, näivad seesugused seisundid olevat ebaotstarbekad või suisa düsfunktsionaalsed: selge enesetaju on ellujäämise seisukohalt ülimalt oluline.
Üks võimalusi seda dilemmat lahendada ongi väita, nagu paljud XX sajandi psühhiaatrid seda tegid, et ekstaatilis-religioossed kogemused on patoloogilised ning religioon tervikuna on neurootiline nähtus. Et ekstaatilis-religioossetel seisunditel on tihti ilmseid paralleele psühhootiliste ning hallutsineerivatega, siis pole seesugust vaadet sugugi keerukas tõenditega katta.
Just siin pakub Newbergi idee huvitavat alternatiivi. Ma ei julgeks küll minna nii kaugele, et väita, justkui oleks inimlik võime ekstaatilis-müstilisteks seisunditeks seksuaalreaktsioonide, näiteks orgasmi, kõrvalprodukt. Küll aga aitab see idee selgitada, mistarvis võiksid ekstaatilis-religioossed seisundid olla evolutsiooniliselt vajalikud.
Evolutsiooniteoorias kohtame tihti «ellujäämise» mõistet, seda nii üksikisendi kui ka liigi kontekstis. Analüüsi huvides võiks tinglikult vastandada üksikisendi ellujäämistungi ja liigi säilimisega seotud kaalutlusi. Sest näiteks inimlikust vaatepunktist võttes paistab liigi säilimine üksikisendi seisukohalt olevat sekundaarne probleem. Näeme seda selgesti tänapäeva heaoluühiskondades – huvi järglaste saamise vastu on seda väiksem, mida enam on ühiskond individualismile orienteeritud ning mida suurem on individuaalne heaolu. Küüniliselt küsides: miks peaksin mina indiviidina huvituma inimliigi säilimisest?
Õnneks on loodusel seesuguse küünilise individualismi laiema levimise tõkestamiseks olemas võimsad ja töökindlad vahendid. Kaunikõlaline retoorika ja argumenteeritud analüüs individualismi kaitseks unustatakse kohe, kui kõneleja silmapiirile ilmub atraktiivne potentsiaalne partner. Meie aju süvastruktuurid, eelkõige nn limbiline süsteem, mis on meiega evolutsioonis kaasas käinud juba hiljemalt alates roomajate esilekerkimisest, suudavad mängeldes kogu ajukoore tasandil toimiva intelligentse enesekeskse mõttetegevuse allutada püüdele pälvida atraktiivse partneri tähelepanu. Isegi siis, kui see tähendab otsesesse ohtu sattumist. See on evolutsiooniliselt hädavajalik mehhanism, milleta enamik liike pikemata põrmu variseks.
Teiste sõnadega – nii kummaline kui see esmapilgul ka ei tundu, evolutsiooniliselt on hädatarvilik, et leiduks mehhanismid, mis sunnivad organismi ajutiselt eirama individuaalset ellujäämist soodustavaid käitumismustreid (enesekaitseinstinkti). Inimeste puhul on seda raskem märgata, kuid paaritumine on alati seotud ohuga. Mõnede liikide, näiteks osa ämblike puhul kulmineerub see ühe partneri surmaga, mõnede puhul on see seotud füüsiliste vigastustega, näiteks teatud haidel. Seetõttu – kui puuduks mehhanism, mis tõukab ja motiveerib üksikisendit ajutiselt enesekaitseinstinkti hülgama, siis oleks tõenäoline, et liik, mille esindaja see isend on, hukkub.
Inimeste maailmas on see motiveeriv mehhanism lahutamatult seotud (erootilise) armastuse mõistega. Kas on juhuslik, et armastuse mõistet kasutatakse ka Jumalast kõnelemisel? Pahatihti on kristlikus mõttetraditsioonis kristlikku armastust erootilisele armastusele põhimõtteliselt vastandatud, seejuures armastuse kehalisi ning seksuaalseid väljendusi häbimärgistades. Kui aga mõtleme sellele, et ekstaatilis-religioossete kogemuste evolutsiooniliseks aluseks näib olevat looduse «vajadus» motiveerida indiviidi hülgama ajutiselt enesekaitselisi käitumismustreid, et osutuks võimalikuks intiimne osadus liigikaaslastega ja seeläbi ka liigi kui terviku säilimine, siis tuleb ilmselt möönda, et päris nii selget ja «puhast» erinevust religioosse ja erootilise armastuse vahel pole. Müstikute osaduskogemus Kõrgema Reaalsusega (ükskõik, mis nimega seda vastavas traditsioonis kutsutaks) on evolutsiooniliselt seotud seksuaalse osaduse kogemustega. Muu hulgas näitab seda ka asjaolu, et ajaloo suurte müstikute kirjutised on tihti esitatud läbinähtavalt erootilistes ja orgasmilistes metafoorides.
Mida see tähendab? Kas siit tuleks teha järeldus, et ekstaatilis-religioossed kogemused ei kujutagi enesest muud kui «viltuläinud», ülespiitsutatud fantaasiais ümberkanaliseeritud seksuaalelamusi? Mitte tingimata.
Nagu bioloogid Stephen Jay Gould ja Richard Lewontin juba 1970ndatel osutasid, tuleb evolutsiooniliste arengute algupära küsimust nende praeguse funktsiooni küsimusest eristada. Praegu kasulikena näivate arengute hulgas on paljugi neid, mille esialgne funktsioon ei vasta nende praegusele otstarbele. See, et ekstaatilis-religioossete kogemuste taga on paaritumise kontekstis välja arenenud neuraalne aparaat, ei tähenda veel, nagu oleksid ekstaatilised kogemused ilmtingimata mõttetud, ebafunktsionaalsed ning juhuslikud kõrvalproduktid. Asjaolu, et seesuguste kogemuste algupära võib olla lokaliseeritav seksuaalreaktsioonidega seonduvalt, ei välista võimalust, et need omandasid evolutsiooni käigus omaenese spetsiifilise otstarbe.
Kui võtta näiteks linnusulgede evolutsioon, siis polnud see algselt seotud ilmselt mitte lendamise funktsiooniga, vaid vajadusega säilitada kehatemperatuuri. Tõik, et suled osutusid hiljem ka lendamise seisukohalt kasulikuks, on mingis mõttes sekundaarne. Seda oleks aga absurdne tõlgendada nii, nagu poleks lennuvõimel mingit iseseisvat, funktsionaalset väärtust. Seos ekstaatilis-religioossete kogemuste ja seksuaalreaktsioonide vahel võib olla analoogiline. Asjaolu, et ekstaatilis-müstiliste seisundite neuraalne substraat on algselt arenenud välja seksuaalse «ekstaasi» jaoks, ei välista võimalust, et hilisemate arengute käigus on see omandanud hoopis teise, spetsiifilise otstarbe.
Näiteks näib uuemate uurimuste põhjal, et mõõdukas religioossus ning mitmesuguste religioossete praktikate (nt meditatsioon) harrastamine on tervisele tuntavalt kasulik. Praktiseerivail usklikel on keskmisest parem immuunfunktsioon, vähem südamehaigusi jne. Niisiis võib olla, et evolutsioon on võimet ekstaatilis-religioosseiks seisundeiks soosinud puhtalt pragmaatilistel «kaalutlustel». Kuid on ka võimalik, et võime ekstaatilis-religioosseiks kogemusteks – olgugi selle evolutsiooniline lähtepunkt paaritumise kontekstis väljakujunenud neuraalses aparaadis – avab inimesele ligipääsu ontoloogiliselt reaalsetele horisontidele, mille laad on seksuaalseist vägagi erinev.
Pole võimatu, et ekstaatilis-müstiliste seisundite näol on evolutsioon «komistanud» nähtuse otsa, mis teeb võimalikuks kontakti millegi tõepoolest jumalikuga. Et need seisundid on evolutsiooniliselt järjepidevad seksuaalreaktsioonidega, osutab tõsiasjale, et tegemist on millegi äärmiselt kesksega inimese olemises, millegi sellisega, mis kuulub olemuslikult ja lahutamatult meie planeedi suurimasse müsteeriumisse – nimelt sellesse, mille kaudu sünnib siia ilma uus elu. Seda nii bioloogilises kui ka spirituaalses mõttes.*
* Religioossete kogemuste koguskaala on lai ja hõlmab väga erinevaid seisundeid (nt tänulikkus Jumala suhtes, hardus, mida tuntakse palvetades, jumaliku korra tunnetamine looduses jne). Ekstaatilis-müstilised kogemused, millest artikkel kõneleb, on vaid üks usuliste kogemuste liik. Seega ei saa minu väiteid mõista käivatena kõigi võimalike religioossete kogemuste kohta.