Hüvasti, Krista Odakivi!

Krista Odakivi Foto: Pm

Kuivõrd me märkame inimest enda kõrval? Kas pole sageli nii, et hommikul ütled kolleegile teregi vaid mokaotsast, sest alles eile õhtul sai ju lahku mindud ja alati istub ta oma kohal.

Nagu üleeilegi. Ja päev enne seda. Aga kui ühel täiesti harilikul hommikul jääb ta koht tühjaks, tunneme äkki väga-väga valusalt tema puudumist. Me kõik olime harjunud lugema Postimehe tagakaanelt sünoptik Krista Odakivi mõttemõlgutusi vihma, päikese ja tuulte kohta, ilma et oleksime mõelnud, kes on see inimene nende ridade, selle pildi taga. Praegu teame, et ta oli hea asjatundja, kolleeg, sõber...

Kas pole kuidagi eriti kurb, et teame seda nüüd, kui meie ühine hea tuttav suri kallaletungi tagajärjel saadud vigastustesse? «Ajad on karmid,» kirjutas ta esmaspäevases lehes oma viimaseks jäänud pisikommentaaris, mis kandis pealkirja «Jälle vihm». «Vihmameistrid ei saa praegusel ajal kaua jõude passida,» nentis ta kujundlikult. Nõuab erilist oskust leida üldistus päevas, mis sarnaneb teisega nagu kaks tilka vett.

Krista Odakivi oligi eriline. Postimees langetab leinas pea ja on mõtetes tema lähedastega.