Kommi räpane maitse

Kaur Hanson Foto: Andrus Peegel

See oli umbes 25 aastat tagasi, kui üks mees küsis minu käest, kas ma ei sooviks rääkivat nukku. Muidugi soovisin! Mõelda vaid – rääkiv nukk! Elukogemuse puudumisest hoolimata sügaval lapse sees olev ohutunne ja ema-isa igapäevased õpetussõnad, et võõrastega ei maksa rääkida, ammugi nendega kaasa minna, panid mu mehe ettevalmistavate liigutuste peale siiski põgenema.

Ma ei rääkinud sellest kodus. Ei julgenud, ei osanud ning polnud oma lapsearus ka päris selgusele jõudnud, kas käitusin õigesti. Ikkagi rääkiv nukk... Praegu, 31-aastase naisena ei julge isegi tagasi mõelda, kas tegemist oli halva unenäo või võika reaalsusega.

Kahetsusväärselt paljudel lastel Eestis pole nii hästi läinud. Elu on neid väga julmalt karistanud. Nendega juhtus midagi, mida nad seletada ei oska. Miski katkes nende sisemuses, kadus võimalus otsingute, eksimuste ja avastuste kaudu täiesti oma suund leida.

Veidi enam kui paarkümmend aastat tagasi alustas oma otsinguid ja õpinguid Tartu Ülikoolis Kaur Hanson, hilisem hinnatud poliitturunduse spets ja avalikkuse ning tuttavate jaoks veenev lastekaitsja. Ülikooli ajal oma naisele tunnistatud imetlus väikeste ilusate poiste vastu kasvas aastatega süsteemseks seksuaalseks kuritegevuseks ning keegi ei tea täpselt, kui paljudes perekondades on pärast tema tegude ilmsikstulekut toimunud pisaraterohkeid jutuajamisi lapsevanemate ja nende juba ehk täisealiste poegade vahel, kes on lähemalt suhelnud Hansoniga. Kelle kätte vanemad oma lapsed usaldasid. Keda usaldasid isegi nii palju, et vähemalt üks laps reisis koos Hansoniga Kanaari saartele puhkama. Seal ühines nendega Kauri tuttav Peter, kes elab Hispaanias.

Suur osa väärastunud täiskasvanuid võibki vaid «rääkivat nukku» pakkudes lapse hirmunud silmadest oma rahulduse kätte saada, kuid praegune juhtum on pikaajaline, peidetud ja tumedam, kui ehk esmapilgul näibki. Kui süsteemne kogu see võigas tegutsemine Eestis ikkagi olla võib?

Ka Hansoni kolleeg ja sõber, poiste vägistamises süüdi mõistetud Toomas H. Liiv, praeguse nimega Toomas Meola, viis oma ohvreid reisidele. Mehed armastasid poisse ka filmida ning kaadrid ei pruukinud jääda vaid asjaosaliste vahele, vaid võisid levida edasi. Euroopa politseiühendus Europol räägib 2007. aastast alates lastega seotud seksuaalkuritegudest kui organiseeritud kuritegevusest. Ja täheldab, et järjest enam üritavad selle räpase äriga seotud inimesed siduda end mitmesuguste lasteorganisatsioonidega. Hanson oli aastaid Eesti Lastevanemate Liidu juht.

Kas Meola ja Hanson on vaid jäämäe veepealne tipp? Milline roll on ikkagi Hansoni loos aastaid mehe tegevust talunud abikaasal Sirlil? Üle mõelda ja muretseda ei ole sellise teema puhul võimalik. Oht, nagu näha, peitub isegi turvalisena näivas, laste heaolule pühendatud organisatsioonis.

Põhja politseiprefektuuri lastekaitsetalitus on Hansoni tegevust uurinud juba aastaid. Selliste kuritegude puhul on tõendeid paraku raske leida. Kolm ja pool aastat tagasi rääkis üks Hansoni vastu tunnistusi andnu, et Hansoni tööarvutis oli lasteporno. Selle kättesaamiseks oleks aga olnud tarvis orderit. Vaid tunnistaja jutust selleks paraku ei piisa. Kriminaalasja alustamiseks polnud piisavalt tõendeid. Hansonil jäi aega tegutseda veel kolm aastat.