Transport ei ole siiski esimese suurusjärgu valdkond. Nendeks on komisjonis majandusportfellid, siseasjad, rahaliselt mahukad alad, nagu põllumajandus. Need jagati suurte riikide vahel. Peale britist välisminister Catherine Ashtoni on staaride seas prantslane Michel Barnier siseturuportfelliga, millesse jäi brittide vastuseisust hoolimata finantssektori järelevalve (kaalul on Londoni City tulevik anglosaksi kapitalismi lipulaevana). Hispaanlane Joaquin Almunia konkurentsivolinikuna. Sakslasest Günther Oettinger energiavolinikuna.
Transpordiportfell on viimase kümne aasta jooksul olnud suurte riikide päralt. Prodi komisjonis kuulus see Loyola de Palaciole Hispaaniast, eelmises koosseisus prantslasele Jacques Barrot’le, lõpu poole Antonio Tajanile Itaaliast. Selle prestiiž on viimastel aastatel langenud. Kallaseni jõudnud kujul puuduvad sealt nüüd kaks olulist komponenti: projekt Galileo ja riigitoetused.
End tehnokraadina tõestanud Kallasel vaevalt alaga probleeme tuleb. Aitab koostöökogemus Euroopa Parlamendiga – transpordialal on praegu pea kõik parlamendi kaasotsustada. Passivasse jääb Eesti voliniku tulevikuski kehv ligipääs Barrosole. Transport ei ole
sexy
. Mingit otsest kasu temast Eestile ka ei tõuse. Tõsi, volinikud peavad unustama oma riikliku kuuluvuse, kuid vaadatagu Pariisi, Berliini, Varssavi manööverdusi – huntide seas lambana elada ei ole mõtet.
Uutest liikmesriikidest on võitjad Poola eelarvega, Rumeenia põllumajandusega, Leedu maksu-, rahandus- ja (Kallase endise portfelli osade) auditi ja pettusevastase võitluse kombinatsiooniga. Hullusti läks Lätil – Andris Piebalgsist saab kärbitud tiibadega arenguabivolinik. Regionaalne tšempion on Soome Olli Rehniga, kellest saab majandus- ja rahandusvolinik. Hästi läks ka Rootsi Cecilia Malmströmil, kellest saab sisevolinik.
Väga kummaline on KGB-minevikus süüdistatava tšehhi Stefan Füle määramine laienemis- ja naabrusvolinikuks. Ilus žest see Barroso poolt idanaabrite suunas ei ole, ehk võtab Euroopa Parlament seda veel korrigeerida.