Lühinägelik rahastamislahendus

Raimund Ubar
akadeemik, Tallinna Tehnikaülikool

Eesti valitsus ei poolda enam ülikoolide teadus- ja arenduskeskuste infrastruktuuri raha paigutamist, vaid on võtmas suunda projektipõhisele investeerimisele. «Kuni pole ettevõtjate vajadused selged, pole ka mõtet ülisuuri investeeringuid ülikoolidesse teha,» arvab majandusministeeriumi asekantsler Raul Malmstein (PM 8.05.).

Juhiseks on võetud äärmiselt lihtsustatud majanduslik mudel, kus täna investeeritud kroon peab homme tootma kasumit. See mudel ei tööta hästi ei hariduses, teaduses ega ka kõrgtehnoloogiale orienteeritud teadusmahukas tööstuses, mille arendamisele on Eestis sihik seatud.

Kuhu asetada panus?

Juba orientatsioon üksnes olemasolevate ettevõtjate vajadusele teadus- ja arendustöös on küsitav. Esiteks, kui palju üldse on Eestis niisugust tööstust, kus ollakse küpsed tellima ja kinni maksma uuringuid, mida võiks nimetada teaduseks? See oleks tõeline kiitus Eesti tööstusettevõttele, kes telliks uuringu, mille tulemused vääriksid avaldamist maailmatasemel tunnustatud teadusajakirjas.

Rakenduslikku tippteadust tehakse maailma tööstuse eesliinidel, kuhu viivad Eestist vaid imeharvad niidid. Tööstus on kohalik, aga teadus on globaalne. Just siin peitubki paradoks ja põhjus, miks eesti teadlased on kodus väheinnovatiivsed. Pühendudes kohaliku tööstuse jooksvatele vajadustele, riskiks eesti teadlane kaotada oma kvalifikatsiooni teaduses.

Orientatsioon üksnes hetkel tegutsevate ettevõtjate vajadusele on kitsas ja lühinägelik. Kui juba millelegi orienteeruda, siis hoopis turu vajadustele ja arengutrendidele kogu maailmas ning Eesti ülikoolide potentsiaalile just neid trende silmas pidades. Eesti shanss võib avaneda ootamatult ja täiesti uudses enneolematus idees, mis eeldaks võibolla isegi nii uue turunishi kui ka uue tööstuse rajamist.

Aga sellised ideevõrsed saaksid välja kasvada üksnes hästi ettevalmistatud pinnasest. Seetõttu peakski põhiküsimus olema mitte kusagil keskel kahe uue projektiga pealehakkamises, vaid viljaka pinnase kultiveerimises.

Pinnas ei tähenda üksnes haridust. Pinnase moodustab koos haritud ja oskajate inimestega seesama infrastruktuur, mille rajamisest on riik nüüd otsustanud loobuda.

Majandusministeeriumi asekantsler koguni kardab, et kõrgkoolide infrastruktuuri investeerimisel võib tekkida probleeme raha mõistliku (!) kasutamisega. Ministeerium usaldab rohkem ühte ettevõtet, kes homme võib areenilt hoopiski ära kaduda, aga mitte ülikoole ega teadlasi.

Tervelt kümme aastat on Eesti otsinud kõrghariduses, teaduses ja arendustegevuses valitsuse dirigeerimisel oma teed edule, ühiskonna heakskiidule ning unistanud koguni Eesti Nokiast. Võibolla tuleks analüüsida käidud rada ning ebaõnne põhjusi.

Perspektiive silmas pidades, on Eestile tähtsamad just ülikoolilaborid, mitte aga niivõrd need «kaks sõelale jäävat äriprojekti 20-30 miljoni krooniga aastas» ministeeriumi plaanides. Head äriprojektid realiseeruvad niigi, muidu polekski nad head.

Riigi reguleeriv roll peaks haarama strateegilisi eesmärke. Seda pidaski minu arvates silmas infrastruktuuride riikliku toetamise idee.

Infrastruktuur on mitte niivõrd konkreetse projekti ja äriidee läbiviimise eeldus ja vahend, kuivõrd keskkond õppimis-, uurimis- ja mõtlemisvõimaluste loomiseks. Alles loovust toetavas keskkonnas saavad tekkida ideed.

Raha on olnud vähe kogu aeg ja tipptasemel infrastruktuure pole riik suutnud rajada. Teadus aga ometi Eestis püsib ja teenib EList koguni kasumit. Aktiivsemad teadlased on aeg-ajalt ikka raha laiast maailmast Eestisse juurde toonud. Mida on see «välja suunatud» aktiivsus siis lõppkokkuvõttes andnud? Aga just seda, mida eesmärgiks seati - et töökeskkond oleks kaasaegne, et professionaalina «ellu jääks», et uurimisgrupp maailmateaduses konkurentsis püsiks.

Sissetoodud rahast pole jätkunud selleks, et kasvatada Eestile kriitilist massi asjatundjaid, et motiveerida noori kaasa lööma teaduses ja et uurimistulemusi turule viies tekitada eesti teadusest majanduslik väljund kogu Eesti hüvanguks. Ka infrastruktuurist üksinda ei piisa.

Elu on tõestanud ka Eestis elektroonikavaldkonna perspektiivsust tänu üksikutele fanaatikutele, keda on saatnud edu maailmaturule tungimisel. Võtkem näiteks firmad Artec Group ja ARSmicro. Julgeksime strateegilisemalt mõelda, võiks selliseid näiteid rohkem olla.

Investeerimine sellesse valdkonda väärib küünlaid: ARSmicro näitel teame nüüd, et vaid mõnekümne asjatundjaga firma eest paneb USA tööstus koguni veerand miljardit lauale. Nii kallis on see valdkond ja nii kallid on oskajad inimesed.

Tipptehnoloogiline innovatsioon ei teki soovi peale ega üleöö isegi siis, kui teaduslik kompetentsus eeldusena näib olemas olevat. Üksikud tegijad nopitakse kiiresti ära. Just seetõttu ongi kriitilist massi vaja, et vääriline töö ise Eestisse tuleks ega ei peaks mujale seda otsima minema. Kriitilise massi tekkimise eelduseks on lisaks infrastruktuurile nii õpilaste kui õpetajate motiveerimine.

Iseenesest ei teki midagi. Eesti hüvangut teeniv lisaraha peab tulema Eestilt endalt teaduse ja arendustegevuse kaasfinantseerimise vormis. TTÜ rektori lemmikväljendiks on: «Väetada tuleb seda maad, kus kapsas kasvab.»

Kuidas üles leida tõde?

Ilusate lubadustega ehitud projektid eriti kiiresti arenevas kõrgtehnoloogias on seotud riskidega. Ja riskikapitalistid teavad, et kümnest investeeringust vaid ühte saadab edu. Selleks hajutataksegi panuseid. Üksnes kahte projekti uskumine ei too kindlasti edu. Uskuma peaks ülikoolide potentsiaali ja avama selle vallapääsemiseks võimalused. Kui seda mitte teha, milleks siis üldse ülikoolid?

Projektipõhisus lahendab vaid osaliselt probleemi, lühinägelikult ja kõikide teiste arvel. Infrastruktuuride toetamise idee tähendaks õigest otsast peale hakkamist ja riskide parimat hajutamist.

Tõde aga ei seisne loomulikult ainsas lahenduses, pigem avaldub see kompromissides. Uut sajandit nimetatakse mõnikord hübriidsete meetodite ja hübriidsete süsteemide sajandiks. Teadus- ja arendustegevusse investeeriminegi peaks toimuma hübriidselt - nii toetusena loomingulisele keskkonnale kui ka projektipõhisena läbi ideede konkursi.

Tulemuseks on ühtaegu nii krambivaba looming uute ideede genereerimisel kui ka motivatsioon ja vastutus asjad lõpuni viia.

Arvamus

Siim Kallas
peaminister, Teaduse Arengu Nõukogu esimees

Tehnoloogia arenduskeskuste puhul ei ole esmane mitte infrastruktuur, vaid usutav tegevusplaan, mida saab vastavalt vajadusele toetada ka infrastruktuuri arendamisega jms. Kui pole ideed ja usutavat tegevuskava, siis ei oska me infrastruktuuri soetada.

Kõige olulisem on sortida välja ideed, mida võiks ühiskonna ja majanduse heaks ellu rakendada. Siis saame ka teada, milliseid vahendeid on nende ideede realiseerimiseks vaja. Parimad projektid valitakse välja avaliku pakkumise tingimustes, millest peaksid osa võtma ka ettevõtted.(PM 8.05.)

Ülo Jaaksoo
akadeemik, Cybernetica ASi juhataja

Ettevõtete ja teadusasutuste omavaheliste suhete nõrkus on ärevusttekitav ning vihjab vajadusele korrigeerida otsuseid, mis on selleni viinud.

Alus- ja rakendusuuringute vahelised proportsioonid on paigast ära. Kuna riigieelarvest eraldatav teadusraha on tõesti tagasihoidlik (Eestis 0,76%, Euroopa Liidus 1,85% SKPst), siis sisemine ümberjagamine alus- ja rakendusuuringute vahel pärsiks alusuuringuid ja kokkuvõttes oleks kahjulik kõigile.

Ainus võimalus on erasektori huvi äratamine ja sealtkaudu täiendavate ressursside lisandumine tehnoloogilisse arendusse. (PM 7.05.)