Neivelti juhtumi ebaeetiline maik

Mari Meel
TTÜ ärieetika õppejõud

Indrek Neivelti juhtumi korralik analüüs oleks lehelugejale koormav, nõuaks eelteadmisi ja võtaks ka liialt leheruumi. Nii et alljärgnevad kommentaarid puudutavad vaid mõningaid vasturääkivusi selle juhtumi kajastamisel.

Ühes artiklis kahetseti, miks meil (Eesti ühiskonnas) pole kindlaid eetikanorme... Kui kellelgi õnnestuks säärased normid välja töötada ja kõik inimesed vabatahtlikult neid järgima panna, antaks sellele isikule vist küll Nobeli preemia.

Tänapäeva vabades demokraatlikes ühiskondades ei ole ühtseid eetilisi veendumusi ehk teisiti öeldes, valitseb pidev eetiline kriis - Eesti on justkui selle globaalse kriisi väike mudel. Me ei peaks oma konfliktidest liiga heituma - maailm on neid täis...

Aga mingid minimaalsed eetikanormid meil siiski on, millest oleme kohustatud kinni pidama - need on riigi seadused, sest seaduste kujundamisel lähtutakse eetilistest tõekspidamistest.

Avaliku elu tegelane?

Teiseks, Indrek Neivelt küsis (ÄP 9.05.), et kas tõesti peab tema kui avaliku elu tegelane olema 24 tundi ajakirjandusele kättesaadav ja alasti.

Tegelikult ei ole tema avaliku elu tegelane (vähemalt mitte otseselt) rohkem kui iga teine kodanik, näiteks saekaatri omanik Mihkel Maiberg. Sest ta on ju era-, mitte riigiettevõtte juht. Tema ei ole kohustatud oma ettevõtmisi rohkem kommenteerima kui ehitusmees, kes oli nõus vastu võtma ümbrikupalka. Tema vastutab (lisaks tavakodaniku vastutusele) oma ettevõtte omanike ees.

Ärieetikas on selline termin nagu «professionaalne efektiivsus» - tal on eetiline kohustus taotleda maksimaalset efektiivsust oma ettevõtte juhtimises. Aga siit võib tulla küll kaudne kohustus avalikkuse ees aruandmiseks - kui juht on oma käitumisega kahjustanud ettevõtte mainet ja omanikud leiavad, et avaliku esinemisega võib asja parandada, siis on ta selleks kohustatud - aga ainult kui oma ettevõtte juht.

Nagu Neivelt ise ütles, tundis ta selleks kohustust oma töötajate ja klientide ees: suurettevõtted, kellel on suur huviliste ring ja kes on õige sõltuvad ühiskonna (klientide) poolehoiust, võtavad endale tihti suuremaid kui ainult seaduslikke kohustusi, just läbipaistvuse suhtes, ja nii võib juht ennast tunda otsekui avaliku elu tegelasena, aga ta on seda siiski vaid kaudselt.

Otsesed avaliku elu tegelased on Riigikogu liikmed, riigiettevõtete juhid, riigiametnikud. Nendel on tõesti otsene kohustus olla avatud ja läbipaistev, kohustus anda ühiskonna ees aru ning nad ei tohi sündsusetu käitumisega alandada riigi mainet.

Nad on kohustatud täitma ka avaliku teenistuse seaduses esitatud eetikakoodeksit. Neivelt seevastu on kohustatud järgima Hansapanga eetikakoodeksit.

Kolmandaks, Neivelt andis (ÄP 9.05.) oma seaduserikkumisele väga huvitava põhjenduse: «Seadusesäte ütleb, et osaühing ei tohi anda laenu oma osanikule. Aktsionäridele laenu keeld on vajalik kreeditoride kaitseks. Kuna minu firmadel ei ole kreeditore, ei kahjustanud ma sellega ka kellegi huve...»

Eetilise analüüsi seisukohalt võib mõnel juhul inimene järgida küll seadust, aga siiski käituda ebaeetiliselt; teisel juhul aga vastupidi (igaüks leiab selle kohta näiteid, kui järele mõtleb).

Neivelt kirjeldabki siin teist versiooni: et tal polnud vaja seda seadusesätet täita, sest puudus objekt, kelle kaitseks see säte on mõeldud - seega ta käitus küll ebaseaduslikult, kuid eetiliselt (vähemalt oma põhjenduse järgi). Säärane põhjendus töötaks küll vist hästi tavaõigusmaal - näiteks USAs, kus eetilisel kaalutlusel on kohtumõistmises suurem osa. Raske öelda, kuidas mõjub see põhjendus meil, tsiviilõigusriigis, kus seadusest püütakse täpp-täpilt kinni pidada.

Ühtset ärieetikat pole

Neljandaks, küsimus sellest, kas Neivelt kasutas «forward-tehingu» kavandamisel Hansapanga siseinfot ja kui ebaeetiline on säärane infokasutamine.

Eri riikide ärieetikute seisukohad võivad siin erineda. USA autoriteet McGee leiab, et siseinfo kasutamises pole midagi halba, kui selle tulemusena ettevõte kahju ei saa või kui juhtub koguni vastupidi. Kui näiteks juht, teades siseinfo kaudu ettevõtte soodsat arenguperspektiivi, ostab aktsiaid juurde, annab ta sellega kaudselt turule märku, et ettevõttesse tasub raha paigutada ja aktsiate hind tõuseb...

McGee kasutab oma seisukoha põhjendamisel püha Augustinuse arutlust viljakaupmehest, kes esimesena saabub näljahädast laastatud linna. Augustinus leiab, et kaupmees käitub hästi, kui ta linlastele vilja müüb, ehkki hingehinnaga. Sest tema kõrge kasum on märguandeks teistele kaupmeestele, kes kõik linna tõttavad, et ka kasu saada, ja hulgaga hinna alla löövad ning nälja kustutavad. (Augustinus lisab küll, et muidugi käituks kaupmees ülimalt eetiliselt, kui ta hingehinda ei nõuaks - nagu näha, mõistis Augustinuski eetilisust suhtelisena).

Nii et McGee seisukohalt oleks see Hansapanga otsustada, kas Neivelt talitas siin eetiliselt või mitte. Vastupidiselt näitele tema ju ei ostnud aktsiaid, vaid müüs... (Hansapank aga minu teada üldse eitab siseinfo kasutamist).

Kõik muidugi ei jaga McGee seisukohta ostugi suhtes. Mitmed korporatsioonid käsitlevad aktsiate ostu-müüki siseinfot valdavate töötajate poolt oma eetikakoodeksites ja eriti USAs on moodi läinud pidada palgal nn eetika-ametnikke (ethics officers), kes peavad säärastes küsimustes töötajaile nõu andma.

Meie väikese aktsiaturu puhul tundub siseinfo kasutamisel ebaeetiline maik olevat just seepärast, et see annab teadjale teenimatult suure eelise teiste aktsionäride ees - s.t see tundub rikkuvat õigluseprintsiipi.

Aga, nagu eespool öeldud, on tänapäeval eetilisus õige suhteline mõiste. Võib ka tõestada, et kõige ebaeetilisem selle juhtumi puhul on aktsiatega spekuleerimine kui säärane nähtus ja toiming üleüldse. Tõestust selle kohta võib lugeda Susan Georgesi raamatust «Lugano raport». Tobini maksust, mis aitaks leevendada vähemalt suurtest valuutaspekulatsioonidest tekkivat häda, kirjutab Luup (19.04.). Aga selleski asjas on nii, et Neivelti tehing ei ületanud riigipiire...