Tallinna Ülikooli teke korrastab kõrgharidust ja tõstab õppetöö kvaliteeti
Ta tuleb siiski
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik haridusministrid on vähemal või suuremal määral kurtnud, et kõrgkoole ja seega ka üliõpilasi on meie väikese rahvaarvu kohta liiga palju. Küll on ette võetud õppekavade akrediteerimine, küll on kavas akrediteerida ülikoole - õpikeskkonda tervikuna. Riiklik regulatsioon antud küsimuses on kahtlemata vajalik, kuid eriliselt tuleb tervitada altpoolt tulevat initsiatiivi.
Hea näide on Tallinna Ülikool, mille asutamisleping kirjutatakse alla täna Tallinna raekojas. Pärast seda sündmust on jäme ots Tallinna Pedagoogikaülikooli, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Humanitaarinstituudi ühise katuse alla viimiseks Riigikogu käes - vastu tuleb võtta Tallinna Ülikooli seadus.
Idee on meie lühikest taasiseseisvusaega arvestades juba küllalt vana. Tallinna Tehnikaülikooli eelmise rektori Olav Aarna suurejoonelistest plaanidest teha Tallinna üks suur kombinaatülikool, mis peale humanitaar- ja sotsiaalpoole hõlmaks ka tehnoloogiaharidust tehnikaülikooli baasil, on tänaseks taandunud reaalsemale pinnale.
Ühineda saavad ikka need, kel on suurem ühisosa. Tehnika- ja tehnoloogiaharidust andev Tallinna Tehnikaülikool kaotaks sellises segasummasuvilas oma näo. Küllap just seepärast on tehnikaülikool sihile võtnud koostöö süvendamise Helsingi Ülikooliga.
See aga ei tähenda, et tehnikaülikooli tudengitel poleks võimalik loodavas ülikoolis loenguid kuulata ja vastupidi. Piiride tõmbamine ja kiivalt oma kaitsmine ei aita üht ega teist ülikooli, ammugi mitte üliõpilast.
Kolme ülikooli ühinemine - kas täisliikmena nagu humanitaarinstituut või assotsieerunud liikmena nagu kunstiakadeemia - on protsessi pealispind. Aga mitte kogu protsess.
Oluline on seegi, et ühinemisega lõpeb juba mitu aastat kestnud akadeemilise raamatukogu loksutamine ning võitlus raamatukogu varade pärast - meenutagem näiteks mitme suure raamatukogu hambaihumist sealse Baltica fondi peale.
Seekord on ühinejateks n-ö vanad ja väärikad. Aga just see võiks olla eeskujuks Eesti kõrgharidusturul tegutsevatele kümnetele kõrgkoolikestele. Tunnistagem, meil pole nii palju vaimset varu, et piltlikult öeldes igal tänavanurgal paiknevale kõrgkoolile jätkuks professionaalseid õppejõude. Neid, kelle õppetöö toetub ka professionaalsele teadustegevusele.
Tallinn väärib ja vajab ülikooli.