Indrek Schwede.

FOTO: .

Kõige täiuslikum võit spordis võiks olla alljärgnev. See toimuks maailma kõige ihaldusväärsema ja suurima teleauditooriumiga jalgpalli MM-finaalmängus.

Kõigepealt lööks üks meeskond teisele käega värava. Seda näeks telekorduste erinevate vaatenurkade abil terve maailm. Milline ebaõiglus! Teise poolaja lõpus vastane viigistaks, ent värava autor pöörduks vilemehe poole: «Härra kohtunik, lõin värava käega, palun ärge lugege seda!»



Jahmunud maailma silme all tühistaks õigusemõistja värava ja terve planeet loeks minuteid, mis jäänud mängu lõpuni. Viimasel minutil lööks ausa ülestunnistuse teinud jalgpallur viigivärava. Lisaaeg. Penaltiseeria.



Käega löönud jalgpalluri löök raksataks latti ja põrkaks maha. Abikohtunik fikseeriks ekslikult värava. Aga viimase ja võiduka kolli naelutaks võrku ikkagi aus jalgpallur!



Selline mäng sellisel tasemel tõuseks sümboliseerima hea ja kurja võitlust ning sisaldaks endas õpetusiva tulevastele põlvedele. Ausa kangelase tegu ja nimi muutuks inimliku kõrguse sünonüümiks.



Tegelikkus erineb kenast teooriast nagu alati. Erinevad kultuurid ja haridussüsteemid püüavad kasvatada julgeid, loovaid ja ausaid inimesi.



Lapsi ja noorukeid veetakse käsipidi õpetlike muinasjuttude, kaunite kunstide ja õilsate kirjandustegelaste ligi. Häid eeskujusid on lademetes. Aga halatamatusse konkurentsimaailma sisenev noor veendub peagi, et üllad põhimõtted võivad läbilöögile saatuslikuks saada. Mida kõrgemal tasemel (mis tahes valdkonnas) mäng käib, seda vähem võib seal kohata ausust.



Sportmängud on juba oma olemuselt pettusele suunatud. Teistel spordialadel puuduvad näiteks petteliigutused. Kas me kujutaksime ette sportmänge ilma nendeta? See oleks absurd.



Aga pidev vastase ülekavaldamine, tema nn petmine hägustab piiri ausa mängu ja kirjutatud reeglite vahel. Petmisele orienteeritud mängija on enesestmõistetaval moel hakanud petma ka kohtunikke ja reetma reegleid.



Thierry Henry rikkus käega palli mängides reegleid MMi play-off-mängus ja Prantsusmaa pääses Iirimaa arvel MM-finaalturniirile. Sellega seoses on toodud näiteid ausalt käitunud jalgpalluritest ja õigusega tõdetud, et neid ei mäleta keegi.



Et ausus pole hinnas. Ühest küljest peame tähele panema, et ausa käitumise näiteid on paraku tuua tipptasemest allpool ja need pole juhtunud suure rahvusvahelise auditooriumi ees.



Teisalt tuleb tõeks võtta, et ebameeldiv jääbki rohkem meelde. Kui inimene jääb napilt bussist maha, tundub talle, et nii juhtub alati. Õnnelikud õigel ajal bussile jõudmised ei kipu üldse meenuma. Ka igapäevaelus erutavad meid rohkem halvad uudised.



Erinevad organisatsioonid annavad aasta lõpus välja ausa mängu auhindu. Ka spordis. Mitut laureaati me eelmisest aastast mäletame? Näitlejad kõnelevad, et pahelist tegelast on huvitavam mängida, läbinisti voorusliku inimese rolli kehastamisel pole kusagilt kinni hakata.



Henry juhtum tõstatas jälle päevakorda videokorduste kasutuselevõtu. See oleks ohtlik samm. Jalgpalli on 150 aastat mängitud igal tasemel samade reeglite järgi ja see on tema trump, mitte puudus.



Kuna videokordusi saaks kasutada ainult tipptasemel, tähendaks see jalgpalli pooldumist. Madalamate liigade mängud hakkaksid lõppema kaotaja tänitamisega kohtuniku ja vastase aadressil: kui meie mängul olnuks videokaamera, siis ...



Inimlikum lahendus oleks lisada kaks karistuskasti kohtunikku. Lisakohtunik distsiplineerib mängijaid. Juuspeent õiglust ei saavutata vutis ega elus nagunii mitte kunagi.