Tõnis Saarts
Emori sotsioloog
Kas teine Eesti on olemas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on teine Eesti? Kas ta on üldse olemas? Kes sinna kuuluvad? Neid küsimusi on alates sotsiaalteadlaste kirjast lugematuid kordi küsitud ja üheseid vastuseid ei ole. Viimati tõstatus see sel nädalal üliõpilastoetustega - just teisest Eestist pärit tudengid vajavat toetust. Emori uuring vaatles, mida arvab teise Eesti temaatikast rahvas.
Võiks ju arvata, et väljendit teine Eesti on kuulnud kõik, sest sellest on kirjutatud artikleid, räägitud tele- ja raadiosaadetes. Aga võta näpust, ligi pooltele ühiskonnaliikmetele (47%) ei ütle teise Eesti kujund siiani midagi. Kahe Eesti arutelu on mööda läinud just mitte-eestlastest, kellest vaid igas kümnendas tekitab teise Eesti metafoor äratundmist.
Seega üldrahvalikku dialoogi kahe Eesti temaatika ümber veel tegelikult tekkinud pole. Teisest ja esimesest Eestist rääkimine on jäänud pigem eestlaste endi «lõbuks».
Osa Eesti argielust
Põhiliseks kahe Eesti aruteludes tõstatunud küsimuseks on see, kas teine Eesti on ikka olemas? Poliitikud väidavad, et teise Eesti näol on tegemist ohtliku, ühiskonda lõhestava kujundiga, sotsiaalteadlased aga jätkavad kangekaelselt oma joont, väites, et teine Eesti eksisteerib siiski ja on viimane aeg midagi ette võtta.
Sotsiaalteadlaste arvamusega liitub ka rahvas: valdav enamus (72%) neist, kes olid kuulnud seda väljendit, uskusid, et teine Eesti on olemas ja tegemist on osaga Eesti argireaalsusest. Väljamõeldiseks pidas seda vaid 1/5 (21%).
Midagi üllatavat siin ju pole, kui arvestame, et põhiliseks reaalsuse konstrueerimise instrumendiks on tänapäeval meedia. Ajakirjandus on teise Eesti olemasolust juba pikemat aega rääkinud kui tõestatud faktist. Sest kui leht kirjutab, raadio räägib, teleekraan näitab «näete, teine Eesti», siis peab ta ju eksisteerima, ja inimesed usuvad seda, jättes tähelepanuta poliitikute manitsused.
Mis on teine Eesti? Ka see küsimus on olnud diskussioonis peamisi arutlusteemasid. Rahva vastus on siin üsna ühene: teine ja esimene Eesti on vaeste ja rikaste Eesti. Nii mõtestas seda üle poole (60%) neist, kes uskusid, et kaks Eestit eksisteerib. 1/5 pidas esimest Eestit võimulolijate ja teist Eestit tavainimeste Eestiks.
Regionaalsete (Tallinn ja ülejäänud Eesti), rahvuslike (eestlased ja mitte-eestlased) ja ealiste (vanad ja noored) vastanditega teise ja esimese Eesti fenomeni eriti seletama ei kiputud.
Eesti jagamisel majandusliku toimetuleku järgi kaheks on muidugi see häda, et tegemist on ülimalt lihtsustatud pildiga. See ongi poliitikuid ja teisi kahest Eestist rääkimise vastaseid ärritanud. Samas on suhteliselt egalitaarse talupojakultuuriga ja kommunistlikku pärandit põdeva ühiskonna puhul loomulik, et süvenevat sotsiaalset kihistumist eriti valuliselt võetakse.
Teise Eesti metafoori tuleks vaadelda siiski laiemas tähenduses. Seda võiks käsitleda kui «ülemineku (sotsiaal-set) hinda» oma kõige erinevamates avaldusvormides.
Tegemist pole ühe probleemiga, rikkuse ja vaesuse küsimusega, vaid probleemide puntraga, mis hõlmab väga paljusid ühiskonnaelu valdkondi: regionaal- ja sotsiaalpoliitika, tööturu ja haridussüsteemiga seonduv, demokraatia toimimisega seotud probleemid jne. Neid küsimusi ei saa lahendada ühe-kahe valutu lõikega.
Puuduv arutelu
Siin oleks vaja pikemaajalisi arengukavu, suuremat konsensust erinevate poliitiliste ja ühiskondlike jõudude vahel, probleeme kaardistavaid põhjalikke analüüse.
Kolmas probleem, mida on kahe Eesti aruteludega välja toodud, on küsimus kuulumisest. Kes kuuluvad sellesse müstilisse teise Eestisse? Antud uuringus oli küsimus seatud küll veidi teisiti: kuhu inimesed ise pidasid end kuuluvaks, kas esimesse või teise Eestisse?
2/3 (66%) neist, kes olid veendunud, et kaks Eestit on olemas, pidasid end ise teise Eestisse kuuluvaks. Esimesse Eestisse paigutas end vaid 18%.
Kui kaht Eestit defineeritakse materiaalse toimetuleku kaudu, siis ei saakski teist tulemust olla. Kõik uuringud on näidanud, et enamik inimesi pole oma materiaalse olukorraga kunagi täiesti rahul. See pole nii mitte ainult Eestis, vaid ka kõigis teistes riikides.
Antud uuringu järgi tulebki välja, et teise Eestisse paigutavad end pigem vaesemad kui jõukamad inimesed. Pigem vanemaealised kui noored ning pigem maainimesed kui pealinlased.
Sotsiaalteadlased ei teinud teise Eesti metafoori välja tuues mingit suurt avastust. Need probleemid, mida me nüüd seostame kujundiga «teine Eesti», joonistusid välja juba 1990. aastate keskpaigaks. Oli ju selge, et kõik ei tulnud üleminekuajast välja võitjatena. Sotsiaalteadlased andsid lihtsalt sellele probleemikogumile nime.
Sellel, kui õnnestunud või ebaõnnestunud antud juhul nimevalik oli, pole minu meelest üldse tähtsust. Kahjuks polegi ühiskondlik diskussioon nimevaliku küsimusest kaugemale küündinud.
Kas «lapsele» on antud õige või vale nimi, ongi jäänud põhiliseks diskussiooniobjektiks ja probleemile suunatud sisuline arutelu on ära jäänud. Seetõttu ongi karta, et «kaks Eestit» taandub samasse ritta «Eesti Nokia» ja «tädi Maaliga», jäädes nii lihtsalt üheks varnastvõetavaks moeväljendiks.
Uuring pole tehtud ühegi poliitilise jõu ega ka 26-kirjale allakirjutanud sotsiaalteadlaste tellimusel, vaid on teostatud Emori initsiatiivil.