Pime usaldus
26. november 2009, 18:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle-eelmise nädala viimase tööpäeva õhtul potsatas toimetuse virtuaalsesse postkasti kiri, nimelt surmateade, mis teatas, et meie seast on lahkunud punkbändi Vennaskond kitarrist ning asutajaliige Teet Tibar. Teate legitiimsuses ei kahelnud ükski Eesti online-väljaanne ning see edastati mitmetes kanalites.
Paar tundi hiljem aga saabus samalt autorilt uus teade, mis lükkas esimese kirja väite ümber - Teet Tibar ei olnudki surnud. Bändikaaslased olid uskunud ringlevaid kuulujutte ning nende endi sõnul juba «nädal aega leinanud».
Kuidas aga peaks sellises olukorras käituma meediaväljaanne? Kustutama kogu inetu loo või andma teada ka lugejale, mis siis tegelikult juhtus?
Konkreetse juhtumi puhul võis meediakanalites märgata mõlemat käitumist. Ühest veebiväljaandest kadus uudis jäljetult, teistes asendati kurb sõnum rõõmusõnumiga. Lugeja seisukohast oleks kindlasti parem avaldada ka jätkusõnum, vastasel juhul saab väljaanne rohkem ebausaldusväärsuse maiku külge kui vea tunnistamine. Sellisel juhul tuleb aga ajakirjanikul leppida sellega, et teda kommentaariumites rumalaks ja saamatuks sõimatakse. Ning seda põhjusel, et ta ei kontrolli fakte.
Aga kuidas siis saaks kontrollida sellist fakti, kas inimene on surnud või mitte? Seda enam, kui see informatsioon tuleb allikast, mida võiks pidada usaldusväärseks. Surmateate puhul ei olekski viisakas või eetiline hakata torkima oletatava lahkunu perekonda ja lähedasi, seda enam küsimusega «kas ta ikka tõesti on surnud».
Võib muidugi küsida, kas kellegi surmast meedias teada andmine on üldse vajalik? Avalikus elus figureerivate inimeste puhul tuleb nende siit ilmast lahkumine varem või hiljem nii kui nii välja. Ning kui meediaväljaanne ei kajasta mõnda surma, võib tulla teisipidi näpuga näitamisi selle koha pealt, et miks ei kajastata nii olulise ja palju teinud inimese surma.
Seega ei jäägi ajakirjanikul muud üle, kui usaldada saadud surmateadet pimesi, sest lahkunu perekonnalt surmatunnistust nõudma hakata oleks väga kohatu.