Heljo Pikhof
Mõõdukate naiskogu Kadri president

Meie koolid vajavad meesõpetajaid - sellel mõttel on jumet ja hea, et see on taas kord välja öeldud. Aga milles näevad tunnustatud meeskoolijuhid probleemi lahendust?

Meeste kooli toomise ainsaks lahenduseks peab Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi… palgatõusu. Ka Pärnu koolijuht Elmu Mägi leiab, et mõistlik palk meesõpetajale oleks 10 000 krooni. Sest «selle raha eest, mis praegu pakutakse, ei tule ükski noor mees kooli», on ta kindel.

Mis ütlemata jääb, on see, et naisõpetajad tulevad selle raha eest kooli küll - mis neil muud üle jääb?

See on ilmekas näide vananenud mõttemallidest, mida ei märgata isegi kahtluse alla seada. Säherdune olukord on välja kujunenud maskuliinse väärtussüsteemi toel, mis peab meest vastutavaks perekonna majandusolukorra eest ning naist kodu, pere ja lastekasvatamise eest.

Ometi on tegelikkus ammu muutunud. Tasuks statistikast vaadata, kui palju elab meil üksikuid inimesi või kui palju on üksikvanemaga, enamasti üksikemaga perekondi. Kes sel juhul vastutab nende majandusliku olukorra eest?

Paraku on lapsesaamise eas naistel nii raske tööturule saada, et väikelaste emad on tulnud võrdsustada vangist vabanenutega, et mõni tööandja nad tööle võtaks. Naisi palkavad firmad puutuvad päevast päeva kokku iganenud hoiakutega, et naised on need, kes peavad töölt puuduma, hoolitsemaks haigete laste ja teistegi pereliikmete eest.

Keegi ei sea kahtluse alla seda, et nais- ja meesminister saavad ühepalju palka. Kas sellepärast, et ministritöös on naine erand ja õpetajaamet on naise nn tavatöö?

Ühiskond, kus tippjuhtidena või poliitikutena nähakse peamiselt mehi, kus on jäigad soorollid, mis jätavad naistele eelkõige rutiinse töö ja vähem otsustamisvõimalusi, pole arenguvõimeline.

On ju meeste lühike eluiga, katkev tervis, madalam haridustase, sage stress ja ühekülgsed arenguvõimalused sellesama võrdõiguslikkuse medali teine külg.

Kui me ei võta radikaalselt ümber hinnata oma bütsantslikke arusaamu soorollidest, surevad välja mitte ainult elujõus eesti mehed, vaid pankrotti läheb kogu riik. Enam ei ole maailmas palju neid riike, kus perekonnad tulevad toime ühe palgaga. Ega neid riike, kes jõuavad näiteks mehe surma korral maksta selliseid lesepensione, mis tagaksid naisele endise elutaseme.

Inimene, olgu ta naine või mees, saab ennast vabalt teostada, kui ta on majanduslikult sõltumatu ja vaba eelarvamuste piirangutest. Seetõttu pöörataksegi arenenud riikides erilist tähelepanu töö- ja pereelu parematele ühitamisvõimalustele. Seda ka meeste huvides, kes praegu jäävad kahjuks sageli ilma nendest rõõmudest, mis kaasnevad nn pehmemate väärtustega, pere ja lastekasvatamisega.

Lastega tegelemist ei tohiks pidada ebamehelikuks. See tegevus tuleb ümber hinnata, et meie koolidesse tuleks tõesti rohkem meesõpetajaid.

Ainult et meesõpetajaid ei tohi kooli meelitada suurema palgaga kui makstakse nende naiskolleegidele. Ka ei tohiks kultiveerida arvamust, et poiste saavutusvajadust või igatsust «põrisevate asjade» järele tuleb rohkem tähele panna kui tüdrukute huvisid. Keegi pole teaduslikult tõestanud, et poisid on nutikamad - või hooletumad - kui tüdrukud.

Kõige tähtsam muutus meie haridussüsteemis peaks aga olema hoiak ja õpetus, mis aitab kaasa üle-eelmistest sajanditest pärit ja ammu takistuseks saanud soorollide kaotamisele. Demokraatia alused - üks neist võrdõiguslikkus - peaksid selgeks saama juba koolipingis. Sest mida Juku ei õpi, seda Juhan meheeas enam omaks ei võta. Sama käib loomulikult ka Manni ja Mari kohta.

Just erinevate ootuste tõttu, mida poistele ja tüdrukutele esitatakse ehk sisse kasvatatakse, ongi kaks sugupoolt ühiskonnas erineva staatusega. Kuni mehelikule hierarhiale üles ehitatud väärtusi põlvest põlve edasi kantakse, ei vabanegi Eesti bütsantslikest normidest.