Eesti Ravimitootjate Liidu juhataja Erki Must ei pea sotsiaalministri ettepaneku täitumist tõenäoliseks.

FOTO: Mihkel Maripuu

Gripi levik on andnud meile mitmekülgse õppetunni, paraku valusa õppetunni, kirjutab ravimitootjate liidu juht Erki Must.

Kas Eesti on uue gripi levikut jälginud jaanalinnuna, silmad liivas, või on meie rahvuslik lahendus üheskoos gripitantsu tantsida?



Need küsimused on praegu nii aktuaalsed, et tahaks karjuda: «Palun vastuseid! Korrektseid, ausaid ja lihtsaid!» Kuidas saan mina kaitsta oma peret, hoiduda viirusest ja kui see on meie koju jõudnud, millega seda ravida? Lihtsad küsimused, millele siiani on vastuseid paraku nappinud.



Analüüsides uue ehk seagripi teema käsitlemist Eesti avalikus ruumis, saab eristada nelja perioodi. Riigi kommunikatsioon on minu hinnangul läbi kõigi etappide muutunud järjest ebakindlamaks, kuid vähemasti on infot omal käel saada järjest lihtsam. Aga need neli perioodi on olnud järgmised.



1. Sead hullavad Mehhikos.


Oh seda nalja, kui seagripist rääkima hakati. Üldiselt kõrgelt hinnatud Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) sai ruttu kõigi naerualuseks, kui hakkas välja kuulutama järjest süngemaid hoiatusi ja ennustusi üle maailma kanduvast seagripist. Üldiselt oli see kõik meist kaugel ja üldse – peagi oli tulemas kevad ja kes siis kevadel grippi põeb! Ja pealegi, enne möllas linnu­gripp ja nüüd siis seagripp, ah, küll tuleb ka kalagripp, heh-heh!



2. Oh, läks vist mööda.


Aga kevadel tuli teha olulisi otsuseid. WHO tõstis pandeemia hoiatuse kõrgeima, viienda tasemeni. Uue gripi viirus võeti tükkideks ja anti kasutusse õige mitmele ravimifirmale vaktsiini väljatöötamiseks. Tulenevalt vaktsiinide keerulisest tehnoloogiast ja moodsate gripiravimite pikkadest tarneaegadest tuli siis anda sisse tellimused.



Lisaks kõik kodused asjad: ette tuli valmistada haiglaid, perearste ja avalikkust laiemalt selleks, et vajalikud sammud viirusega toimetulekuks saaks paanikata tehtud. Aga meil oli kevad ja kes seda nüüd täpselt aru sai, et gripp kuskil Austraalias samal ajal hoogu kogus.



3. See on kõik ravimimeeste PR.


Möödamineku faas kestis minu hinnangul seni, kuni meie naaberriikidest said gripikolded. Soome jõudis vaktsineerimise kampaania ja esimesed surmajuhtumid. Järjepanu liikus viirus lõuna poolt Leedu ja Läti suunas.



Sellele lisandusid pildid näomaskides abiellujatest Ukrainas. Siis võttis kogu avalik meedia suhtumise, et tegemist on ülepaisutatud ja mõttetu meediamulliga. Gripp nagu gripp ikka, ennegi see üle elatud. Jälgisin sellist reaktsiooni teatava hämmastusega.



Mis küll oleks sellise PR-töö mõte olukorras, kus ka kõige parema tahtmise juures ei olnud Eestisse enam võimalik vaktsiini ega gripiravimeid kiiresti tuua?



Mida võidaks ettevõte, kes õhutab paanikat ja nõudlust toote järele, mida ei ole laos mitte ühtegi pakki? Tegelikult olid naaberriigid meile «katseklaasiks», et oma süsteemid valmis panna ja vastused spikriks kirjutada.



4. Ah sa pagan, ongi siin või?


Nüüd oleme olukorras, kus gripilaine on enam kui kohal. Korraga niidavad inimesi hooajaline, pandeemiline ja paragripp. Koolid jäävad tühjaks, lasteaiad suletakse ja inimesed jäävad koju, sest kuhu sa siis need lapsed saadad?



Omal moel avalduvad ka kevadiste otsuste mõjud, mis seondusid töövõimetuslehtede reformiga. Nüüd peame sundima haigeid koju jääma. Selles osas on koolide otsused õigustatud, ehk on koos lastega valmis haigust kodus põdema ka nende vanemad.



Praegu võib öelda, et gripiteemalised kirjutised ja väljaütlemised on muutunud konkreetseks ja hämamine on lõpetatud. Kuuleme esimest korda, et pandeemiline gripp ei ole raskem haigus kui tavagripp, kuid see nakkab väga kergesti.



Lihtne, kuid oluline sõnum tuli viimaks ka vaktsineerimise kohta, kui professor Irja Lutsar ütles pühapäevases ETV saates «Aeg luubis» välja kaks lihtsalt mõtet: esiteks, et gripivaktsiinil ei ole tuvastatud negatiivseid kõrvalmõjusid, ning teiseks, et probleemid võivad kaasneda süstimise faktiga, olgu selleks punetus, paistetus või kerge palavik. Arusaadav ja üleelatav.



Paraku edastati see sõnum ajal, mil enamik vaatajaid oli häälestanud end superstaari lainele. Samas on see ka loogiline.



Vaktsineerimine algab Eestis ilmselt gripi pandeemia tipu lähedal ehk see sõnum tuleb kogu elanikkonnale uuesti üle kinnitada ka järgmisel sügisel.



Ajalehed kajastavad erinevaid viise palavikku alandada, vedelikku koguda ning viimaks hinnatakse realistlikult ka küüslaugu ja sibula võimet viirusega võidelda.



See kõik viitab olulisele suhtumise muutumisele. Kahjuks oli selleks vajalik kurbus ja šokk, mis kaasnes terve poisi surmaga Raasikul.



Eelnevast tulenevalt tasub küsida, mida võiksime õppida tulevasteks rahvatervise kampaaniateks ning kuidas gripipandeemia edasist kommunikatsiooni parendada.



Esimene õppetund on see, et ei rahvusvahelisi organisatsioone ega ka oma maa eksperte ei maksa naeruvääristada.



Kuigi WHO on ebareaalselt suur organisatsioon ja aeg-ajalt on nende reeglid meie jaoks arusaamatud, on nende sõnum enamasti tõsine ja ka tõsiselt võetav. Paljudel pandeemia mõiste naeruvääristajatel on nüüd ilmselt suu vett täis.



Teine õppetund on asjaolu, et globaliseerumine on nüüdseks ka haiguste osas reaalsus. Kuigi selle õppetunni sai Eesti juba ka HI-viiruse levikuga seoses, on gripi teema laiem ja sellesse on kaasatud palju enam inimesi.



Võime küsida, miks paljud meie naaberriigid asusid kevadel varusid soetama ja arste ette valmistama. Ilmselt võeti seal viiruse leviku võimalusi tõsisemalt.



Kolmas õppetund on see, et haigusi ei ole mõttekas naeruvääristada. Siiani on meeles Postimehe karikatuur, millel kujutati kolme viirust ning kõlas küsimus, miks see seakujuline on populaarsem kui teised.



Vastus: «Sest tal on parem PR.» Teatav iroonia ja kõrvaltvaataja pilk on elus vajalik ja tervitatav. Paraku tervise valdkonnas on mõistlik lootes parimat, karta halvimat.



Viimane ja kõige olulisem õppetund aga on see, et küsimused, mida iga inimene – olgu lapsevanem, pensionär või elupõletaja – esitab, on kõige lihtsamad.



Mis saab? Kuidas hoiduda? Kuidas ravida? Vastused peavad olema samuti lihtsad ja ausad. Selleks on vaja ennast ette valmistada nii riigi esindajatel, meediakanalitel kui ka meil endil, et säilitada huvi ja suutlikkus vastuseid teadmiseks võtta.