Juhtkiri: inimelu tajumatu väärtus

Tartu Kommertsgümnaasium, mis sai tulistamisähvarduse. Foto: Margus Ansu

Eile jahmus kogu Eesti, kui heade mõtete linnast Tartust tuli teade, et sealset kommertsgümnaasiumi on ähvardatud koolitulistamisega.

Vähe sellest – kahele teisele koolile tehti Tartus pommiähvardus. Uurimine küll alles kestab, kuid et eile õhtul pidas politsei koolitulistamisega ähvardamises kahtlustatavana kinni 18-aastase noormehe ning  ühe pommiähvarduse tegi vanem mees, siis näib, et juhtumid ei ole omavahel seotud.

See sunnib aga küsima: mis on juhtunud inimelu väärtusega, et selliseid plaane peetakse ja ähvardusi tehakse? Ja polegi oluline, kas ähvardusi ka ellu viia taheti, sest juba ainuüksi selliste mõtetega mängimine on tõsine ohusignaal.

Eriti õõvastavaks teeb need ähvardused see, et mõlemad kinni peetud on täiskasvanud, kes peaks juba mõistma teiste inimeste hirmu, valu ja leina.

Ilmselt pidas enamik nii Eesti lapsevanematest kui ka õpetajatest ja koolijuhtidest koolitulistamist kuni möödunud aastani millekski selliseks, mida siin, põhjamaistes riikides ette ei tule. Jokela ja Kauhajoki koolitulistamised Soomes korrigeerisid seda enesepetlikku arusaama tugevalt.

Eesti koolikliima öeldakse olevat halb, koolikiusamine liialt levinud ning õpilaste soovid ja vajadused alahinnatud. Siiski ei saa see olla ettekäändeks koolielu häirimisel. Seda enam, kui koolitee tegelikult juba lõppemas või lausa seljataga. See ei tohi olla ähvardajate õigustus. Siin ei olegi mingit õigustust.

Kui püüda juba ette põhjuseid mõista, siis võib see olla infoühiskonna üks negatiivne külg, mida tänased täiskasvanud veel näha ja ennetada ei oska.

Sellise vägivallatsemise taga võib olla teatud osa vildakal reaalsuse tajumisel, kus võrguelu ja päriselu eraldada ei suudeta. Nii näiteks on juba praegu mitu juhtumit, kus teismelisena internetis provokatiivselt esinenud inimene tahaks täiskasvanuna pool internetti ära kustutada, kuid see pole võimalik.

Millegipärast koguvad jõledad ettevõtmised kopeerijaid. Nii lasi läinud kuul keegi õpilane Valga kooli gaasi ning üsna pea pärast seda oli sarnane intsident ühes Tartu koolis.

Just võimalikku kopeerimist silmas pidades peaks iga vanem täna või homme oma lapse kõrvale istuma ja temaga inimelu kallale kippumisest tõsiselt rääkima. Olgu püss, pomm või gaas – see pole mäng, see pole film.

Inimesed saavad päriselt viga või hukka. Inimesed saavad päriselt haiget. Inimesed nutavad päriselt. Ja erinevalt mängust või filmist ei ole negatiivne tegelane päriselus mingi kangelane.