/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2008/08/04/62488t1h3fd0.jpg)
Kena ameeriklanna istub kodus diivanil ning revideerib oma lähiaastate vajadusi – korteriostuks taotlen 25 aastaks laenu, auto liisin paariks aastaks, võistlemiseks vajaliku Eesti kodakondsuse võtan aastaks…
Peep Pahv: kodakondsuse projekt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomulikult on see mõttekäik näitlik, ent ilmselt ei erine vähemalt selle viimane osa kuigi palju Caitlin Mallory plaanist: vahetada USA pass Eesti dokumendi vastu, võistelda koos eestlase Kristjan Rannaga Vancouveri olümpial jäätantsus ning seejärel saada taas täieõiguslikuks ameeriklannaks.
Pikemaks ajaks pole ju Euroopa väikeriigi kodakondsust vaja, MMile ja EMile lubatakse ka eri riigi alamatest koosnevaid paare, järgmine olümpia on aga ähmases kauguses. Ameerika kodakondsuse kiirest taastamisest sõltub aga ülikoolis õppimise toetus.
Kuigi Eesti Uisuliidu juhid uskusid sinisilmselt, et Mallory hinges pulbitseb suur soov siduda end Eestiga, viitab näitsiku tegutsemine – õigemini tegevusetus – selgelt, et kogu kodakondsuse vahetamise projekt oligi kavandatud vaid olümpia nimel ning tulevikus Anna Levandi kombel armsa aktsendivarjundiga eesti keelt rääkivast iluuisutajast ei maksa unistada.
Esmapilgul nutikas plaan jäi aga toppama, kui ameeriklannale sai selgeks, et Eesti seadused nõuavad enne kodakondsuse andmist eelmise riigi passist loobumist. Ameerika kodakondsust ei saa aga tagasi taotleda enne, kui sellest loobumisest on möödunud viis aastat. Sellisel juhul oleks ülikooliga lõpp.
Kuid kogu õpingutega seotud trall on Mallory eralõbu ega peaks tavalist eestlast huvitama. Küll aga tuleb küsida, miks üldse Eesti valitsusasutused maailma mõistes keskpärase sportlase eest võitlevad? Millise emotsionaalse impulsi annab veebruariöös teleri ees istuvatele eestlastele see, kui vaid ajutiselt nende kaasmaalaseks hakanud Mallory osalusel saadakse koht teise kümne keskel?
Kohati jääb Eesti spordialaliitudest mulje kui kodakondsust peale suruvatest organisatsioonidest.
Mallory pole ju sugugi esimene – pärast eriteenete eest Eesti kodanikuks saamist võttis Vene passist loobumise suhtes tõrjuva hoiaku kõrgushüppaja Tatjana Kivimägi, viimasel hetkel lükkas Eesti passi tagasi purjetaja Deniss Karpaki treenerist isa Igor Trofimov, aastaid viivitas dokumentide lõpliku vormistamisega hokikoondislane Dmitri Suur – kusjuures neist viimane polevat väidetavalt Eesti passi ise küsinudki.
Ehk oleks aeg loobuda neist, kelle eriteened jäävad ähmasesse tulevikku ning panustada vaid oma jõududele. Võiduvõimalused oleksid küll kasinamad, aga kaasaelamisrõõm ehedam.