Salajased parteinimekirjad

Tiina Raitviir
geograaf ja sotsioloog

Erakonnanimekirjade esitamine justiitsministeeriumi registrikeskuse veebilehekülgedel on nagu kure toitmine taldrikult - nimekirjad on avaliku teabe seaduse kohaselt küll avaldatud, kuid suhu ei saa midagi.

Nimekirju saab küll vaadata, aga mitte töödelda ja analüüsida. Väga täpselt ei saa ka vaadata, sest paberilt kopeeritud nimekirju on raske lugeda, nad on seal poolkustunud, kirbukirjas jms. Leheküljed näevad välja nagu mingi nõukogudeaegne kserokoopia. Oma arvutisse nimekirju niisama lihtsalt ei tõmba ja pdf-piltesituse andmeid näiteks Excelisse iga tavakasutaja viia ka ei suuda.

Avalikustamise seadust on küll formaalselt järgitud, kuid eiratakse selle mõtet. Lugu on sama kui Saaremaa viina etiketi muutmisega, kus riigisümbol sinimustvalge lipp on muudetud varda taha peitunud mustaks nutsakuks. Justkui oleks seadusega kooskõlla viimine, aga pole ometi. Mis lippu meie teiega Pika Hermanni tipus veel peale sinimustvalge peaks ette kujutama? Kas punast või mereröövlite oma?

Või veel üks lipunäide: Lahti suusavõistlustel rõõmustas spordikommentaator eestlaste nutikuse üle. Lubatud oli meetripikkune lipuvarras, aga eestlased panid kolm varrast üksteise otsa!

Nii vahva on rikkuda reegleid, tühjendada sisust seadusi, olla uhke eesti Rehepapp! Näete, avaliku teabe ega erakonnaseadusesse ei ole ju kirjutatud, et erakonnad peavad andmed elektrooniliselt esitama. Kes oskaks aga 21. sajandi algul ja uhkes e-riigis üldse ette näha, et erakonnanimekirju saadetakse Tallinna linnakohtule ainult paberkandjal.

Nagu justiitsministeeriumi registrikeskuses seletati, ei aita muu kui seaduste muutmine. Palumisest, et nimekirjad ka elektrooniliselt esitataks, on vähe. Enamik erakondi (Isa- maaliit sinna hulka ei kuulu) ei taha, et nende andmeid töödeldakse ja neist senisest selgem pilt saadakse.

Omaette lugu on isikukoodide avaldamisega. Rahvaliit esitas oma nimekirjades ka isikukoodid ja registrikeskus avalikustas need, kuid erakonna nõudel on need nüüd asendatud sünniaegadega.

Andmekaitse inspektsiooni analüüsi ja arenguosakonna nõunik Tiina Ilus esitab oma asutuse suhtumise järgmiselt: «Isikukood ei ole tõepoolest delikaatne teave isikuandmete kaitse seaduse paragrahv 4 lõike 3 tähenduses, kuid päris mittedelikaatseks teabeks seda samuti pidada enam ei saa.»

Seega isikukood on küll avalik, kuid töödelda mingi inimrühma andmeid isikukoodi põhjal ei tohi. Et isikukoodide töötlemist soolise ja vanuselise koosseisu analüüsimiseks ära hoida, võib keelata isikukoodide esitamise.

Kuidas siis erakonnaliikmete soolist ja vanuselist koosseisu teada saaks? Mujal maailmas on see tavaline info, mida ka Eesti teadlastelt küsitakse.

Näiteks soolist struktuuri võib küsida esiteks erakondadelt endilt. Nagu näitas katse, ei ole mitte kõik erakonnad vastamisel vastutulelikud, vähemalt valimiste vaheajal mitte. Sageli ei osatagi vastata, sest ei peeta seda tähtsaks.

Teiseks võib nokitseda registrikeskuse erakonnanimekirjade kallal primitiivsel sipelgamoel, eristades terahaaval eesnimede järgi naisi meestest. Andmeid saab kätte, kuid ebatäpselt ja kurja vaeva nähes.

Kolmandaks võib tellida analüüsi registrikeskuselt. Tuleb ainult sõlmida leping, esitada tellimus, raha üle kanda ning oodata tulemusi. Riik tõstab (kui ikka tõstab) raha ühest taskust teise, ise aga töötlemisväärsetele andmetele ligi ei pääse.

Nagu andmekaitse inspektsioon osutas, on vastavalt isikuandmete kaitse seaduse paragrahvile 9¹ isikukoodi «töötlemine ilma isiku nõusolekuta võimalik siis, kui töötlemise eesmärk on

1) seaduse või välislepinguga ettenähtud kohustuse täitmine;

2) avalikku huvi silmas pidava ülesande täitmine, mis on seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktiga pandud vastutavale töötlejale või kolmandale isikule, kellele andmed üle antakse».

Kuni isikukoodid pole ei salajased ega avalikud, kuid ise neid töödelda ei tohi, ning kuni registrikeskus selliste andmete töötlemisega raha teenib, ei hakkagi ma nn kolmandate isikute hulka kuuluma. Erakonnaliikmete sooline koosseis osutub jätkuvalt peidetud infoks. Uskumatu! öeldakse selle peale Euroopas.

Ent vaadake ringi kas või aadressil www.ldap.sk.ee ja te näete, et ID-kaardi andmed, sh isikukoodid on AS Sertifitseerimiskeskuse kaudu kõigile kättesaadavad. See on võimalik, sest iga «ID-kaardi saaja annab loa oma isikukoodi publitseerimiseks. Asi on kooskõlastatud kodakondsus- ja migratsiooniametiga ja andmekaitseinspektsiooniga,» veenab mind AS Sertifitseerimiskeskuse teenuste arendusjuht Tarvi Martens.

Kui varsti on enamikul meist ID-kaardid olemas ja isikukoodid avalikult internetis, kas tasub siis mõnel erakonnal oma liikmete isikukoodide avalikustamise vastu nii väga võidelda? Peaks hoopis mõtlema seadusemuudatuste üle, mis tagaksid suurema avatuse.

Praegu pole aususe ja avatuse lipp küll kolme meetri kõrgusel uhkelt lehvimas, vaid lühikese toika otsas ja pooles vardas.

Tiina Raitviir on TPÜ rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi vanemteadur