/nginx/o/2008/06/03/46341t1h9076.jpg)
Laupäevase Postimehe lisas AK ära trükitud Vaclav Haveli artikkel «Ka meie ühiskond saab ükskord nägijaks» läks hinge. See meenutas mulle Hando Runneli luuletusele «Üks veski seisab vete pääl» loodud ja teisel ärkamisajal ülipopulaarseks saanud laulu. Jah, olin minagi tookord lootnud, et tulevad noored veskimehed, teevad veskikivid teravaks, panevad veskid jälle tööle ja et siis tulevad ka veskilised rõõmuga.
Oma riik ja seadused meil on, aga rahulolu oma riigist tunneme enamasti vaid siis, kui Eesti poisid-tüdrukud suurtel rahvusvahelistel võistlustel medaleid võidavad või kui aeg-ajalt lauluväljakul õlg õla kõrval end taas suureks laulame.
Tegelik osalus ühiskonna kujundamises, ühise otsustamise-vastutuse tunne ning ühine rõõm saavutatust külastab meid harva. Sellepärast, et see «ühine» on pigem erinevuste koalitsioon, pigem tehing, kui läbiv ja kaasahaarav tunne. Kokku liidetud enamus ei saa asendada ühist. Õiguslikule korrale peab eelnema moraalne kord, kirjutab Havel. Eesti igapäevane õiguslik toimimine rajaneb kahjuks peamiselt kahel «moraalsel» allikal: neoliberalistlikul sotsiaaldarvinismil ja kodusel rehepaplusel. Need seisavad aga väga kaugel Haveli loodetud «ühiselu kõigi tasandite headest majakatest».
Demokraatia aluseks peab Havel kodanikuühiskonda. See oli sama selge kui ükskordüks ka Eesti riigi taastamisel. Ent täna? Enamik kodanikuühendusi toimib kas selleks, et võimule pääseda ja sinna jääda (erakonnad), või selleks, et rahvusvahelise tugiraha abil luua endale võimalus leiba teenida.
Samas on ühiskondlikult erksate noorte valikuvõimalused üsna ahtad. Kõige tulemuslikumalt tegutsevad just suurte erakondade noorteorganisatsioonid, kus on piisavalt rahalisi võimalusi, aga ka väljavaade teha kas poliitilist või poliitilisest kuuluvusest sõltuvat ametialast karjääri.
Lihtsam on kanaliseerida aktiivsus juba toimivates ühendustes, kus aga «õige mõtlemine ja tegutsemine» on sageli parteiliselt ette antud. Hulk poliitbroilereid, siledaks triigitud ajudega noori karjeriste – see on Nõukogude aja déjà vu tänapäeva Eestis.
Ehk paneb jätkuv majanduskriis empaatilisemaid kaaskodanikke mõtlema rohkem nõrgemate ja kaitsetumate peale. Ehk on just nüüd see aeg ja koht, kus noorkotkad, kodutütred, üliõpilaskorporatsioonid ja -seltsid või teised noorteühendused leiavad end üleüldises heategevuses. Oleks lohutav näha, kui ka väljaspool erakondi sünniks noorteliikumisi, kellega võim peab arvestama. Siis oleme meiegi aastal 2029 mäel, nagu loodab Havel Tšehhi ühiskonnast. Siis ei peaks enam õhkama noore ja tugeva mehe järele.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)