Ott Toomet: teadus või poliitika

Teadlased hoiatavad drastiliste kliimamuutuste eest, kui ei suudeta ära hoida maakera keskmise temperatuuri tõusu tööstuseelse tasemega võrreldes. Foto: AFP / Scanpix

Hiljuti võisime lugeda eesti päritolu teadlasest Arno Arrakust (PM Arter 7.11), kes kahtles inimtekkelises kliimasoojenemises ning tõi väidete kinnituseks välja satelliidiuuringud. Anto Raukase kommentaar loole eitas samuti inimese mõju kliimale.

Teadusega lähedalt seotud inimesena jäi mulle mõlemast loost teaduskauge mulje. Esiteks, teaduses ei ole võimalik olulist informatsiooni (nagu temperatuurimõõtmised satelliidilt) varjata. Teiseks, teaduses on kombeks oma mõtteid ja vastuväiteid esitada argumentide abil. Akadeemik Raukase arvamus neid kahjuks ei sisaldanud.

Olen nõus, et teadus on suur äri. Mõnes teadusharus, ka kliimauuringutes, liigub suur raha ja selle taga seisavad tugevad poliitilised huvigrupid. Kuid need ei muuda olematuks teadlaste erahuvisid.

Üheks olulisemaks teadlase erahuviks on avastada midagi uut ja olulist, midagi, mis raputaks arusaamu maailmast. Kui õnnestuks veenvalt näidata, et inimtekkelist kliimasoojenemist ei toimu, oleks see väga suur saavutus. Võib-olla üks suuremaid avastusi loodusteadustes viimastel aastakümnetel.

Ei ole võimalik, et kõik teadlased oleksid tuulikute lobitöö tulemusena ära ostetud. Seda enam, et näiteks naftatootjad oleksid huvitatud just kliimasoojenemist eitavatest tulemustest.

Ja naftatööstuses liigub samuti suur raha. Sama lugu on teadusajakirjadega – kõik toimetajad soovivad, et avastus ilmuks just nende ajakirjas, et just nende ajakiri (ja just tema toimetamise all) avaldaks artikli, mida veel aastakümneid tsiteeritakse.

Seega, kui on olemas veenvad argumendid, mis näitavad, et mingit kliimasoojenemist ei ole, siis ei oleks võimalik neid saladuses hoida. Erahuvid on liiga suured. Ka asjaolu, et toimetaja artikli retsenseerimata tagasi lükkab, ei kinnita tema erapoolikust. Niisugust asja tuleb sageli ette.

Kõik, kes väidavad, et mingit inimtekkelist kliimamuutust ei ole, peavad seda tegema argumenteeritult (sama kehtib ka vastaspoole kohta, muutust toetavad argumendid kõlavad aga ajakirjanduses palju sagedamini). Väited, nagu inimene ei saaks muuta Maa kliimat või et hoopis soojenemine põhjustab süsihappegaasi hulga tõusu, ei sisalda ühtegi argumenti. Need on loosungid.

CO² koguse suurenemine takistab Maa jahtumist (ja sarnaneb topeltklaaside panemisega akna ette) ning muudab Maad seega soojemaks. Aeglasema jahtumisega kaasneb paraku tuhandeid seda mõju tugevdavaid ja nõrgendavaid efekte, mille kogutulemust me ei suuda täpselt hinnata. Kuid praeguse aja parimad hinnangud ennustavad, et temperatuur tõuseb.

Need hinnangud ei ole täpsed ega detailsed, me ei oska ju täpselt ilma ennustada, kuid nii nagu me teame, et juulis on ka kümne aasta pärast soojem kui jaanuaris, nii saame ka CO² mõju kohta atmosfääris pikaajalisi järeldusi teha.

Võib-olla selgub, et need järeldused on valed. Praegu aga on need palju usaldusväärsemad kui vastaspoole naeruvääristamisele või loosungitele tuginevad vastuväited.

Kokkuvõttes leian, et mõlemas loos oli väga vähe teadust, aga palju poliitikat.