Tõnis Lukas: isevool toob kaasa haridusliku kihistumise

Tõnis Lukas Foto: Peeter Langovits

Haridusminister Tõnis Lukas (IRL) kirjutab, et igas maakonnakeskuses peab olema üks, puhas ja tugev, oma tasemelt Hugo Treffneri gümnaasiumiga võrreldav kool.

Viimasel ajal on räägitud vajadusest viia haldus- ja haridusuuendus läbi üheaegselt. Õige ta oleks, kuigi haridusvaldkonna muudatused kestavad koos üleminekuajaga ka sellisel juhul muust protsessist pisut kauem. Nii et võiks koos teha küll.

Samas on süsteemse haridusuuenduse kava praegu juba seaduseelnõu tasemel arutusel, omavalitsuste liitmise osas ei ole üksmeelega nii kaugele jõutud. Hakates haldusmuudatusi järele ootama, laseksime jälle mööda õige aja, mille praeguseks juba kätte jõudnud õppekava muutmise vajadus ja õpilaste arvu vähenemine meile ette kirjutavad.

Koolikorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt, sest isevool ja juhuslikud muutused võivad tuua kaasa senisest veel suurema ebaühtluse ja sellega koos kihistumise keskhariduse tasandil ning palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgust tingitud arutud kulud ühiskonnale.

Viimase aja kõige suuremaks «tegijaks» on tõusnud õpilasränne. Meil on ridamisi omavalitsusi, kus on küll gümnaasium, kuid pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad keskharidust omandamas mujal. 

Muidugi loodavad kohalikud asja enda kasuks pöörata, kuid juba väikeseks jäänud kooli on isegi kõiki oma valla lapsi tagasi tuua ääretult raske, rääkimata mujalt juurde kutsumisest, sest lahkunud on just paremad ning see võib mõjutada mainet.

Näiteks on Võru maakonnas gümnaasiumiõpingute alustajate keskmine hinne 4,1, gümnaasiumides väljaspool Võrumaad jätkavad põhikoolilõpetajad keskmise hindega 4,6. Ja minejaid on nii gümnaasiumisse kui ka kutseõppesse kokku rohkem kui 22 protsenti põhikoolilõpetajaist.

Maakonda jäänud parematest õpilasest koondub omakorda suur osa Võru Kreutzwaldi gümnaasiumisse ning ülejäänute õpilasvalik jääb kaunis tagasihoidlikuks. Põlva maakonna olukord on aga veelgi trööstitum – pärast põhikooli suundub kodumaakonnast välja üle neljakümne protsendi õppuritest.

Võimaluste ebavõrdsus kandub ka edasiõppimisele, sest riigi rahastatud kohtadele, see tähendab tasuta õppima pääsevad Võrumaalt peamiselt just Kreutzwaldi kooli lõpetanud – ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Samas on nemad pärit niigi vaesematest oludest. Sarnane pilt avaneb ministeeriumis tehtud põhjalikes maakondade koolivõrgu-uuringutes pea kõigi Eesti piirkondade puhul.

Seepärast on tarvis luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, mis on oma tasemelt võrreldavad Hugo Treffneri gümnaasiumiga Tartus, peatades nii üha hoogustuva haridusrände suurematesse linnadesse. Kodukohast eemale, Tartusse ja Tallinna on põhjust minna ju kõrgkoolidesse niikuinii. Aga mindagu siis küpsemalt.

Kui maakondades ei olda valmis tunnistama praeguse õpilasrände loogikat, muutub õpilaste äravool edaspidi veel suuremaks ja kaugemale ulatuvaks. Kui praegu paistab mõnes väikses koduses gümnaasiumis olevat igal aastal parasjagu gümnasiste, tuleb vaadata praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse (näiteks Varstu keskkoolis vastavalt 15, kaheksa ja seitse õpilast klassis) ja saab selgeks, et konkurentsivõimelist gümnaasiumi on raske pidada. Just seda tulevast mõõna kavandatud uuendus arvestabki.

Omaette ooper on Tallinn, kus on aastaid suhtutud koolivõrgu korrastamisse kui üksnes väikeste valdade muresse. Jah, kesklinna ja mitmete muudegi koolide tulemustega võib vägagi rahul olla. Need edukad koolid valivad endale õpilasi. Ometi on pealinnas ridamisi koole, mis on samuti spetsialiseerunud. Paraku sellele, et kutsuvad oma gümnaasiumiossa hulgaliselt neid, kelle tulemused on olnud tagasihoidlikud või kellel polegi motivatsiooni üldkeskhariduse omandamiseks.

Kooli nimetatakse seejuures küll kenasti gümnaasiumiks, kuid tihi ei minda sealt edasi kõrgkooli, ja kui minnakse, siis paraku ei pääseta tasuta kohale. Kui vaadata riigieksamitulemuste taset õpilaste kohta, jääb enamik Tallinna koole parimate sooritajate osakaalult alla Eesti keskmise. Antud juhul ei tingi sellist olukorda laste puudus piirkonnas, vaid harjumine mõttega, et isevoolu minekule pole alternatiivi.

Aga olukorrale tuleb näkku vaadata. Ka suuremad linnad peavad hakkama liitma väiksemaid gümnaasiumiosi, et luua puhtaid gümnaasiume. Ühendatud jõud aitab pakkuda õpilastele suurema hulga valikaineid ja koondada kokku tõesti motiveeritud õpilased, kes omakorda, lisaks õpetajatelt saadud juhendamisele, ka omavahel väideldes ja muidu suheldes üksteist arendavad.

Üle jõu käiv ja pooltühjalt toimiv koolivõrk on muidugi ka ühiskonnale kulukas, kuid kokkuhoid pole siiski peamiseks uuenduste põhjuseks. Peame silmas hoopis sisulisi, õppekava muutuvate vajadustega ja õpetajate tasemega seotud küsimusi. Gümnaasiumis peab õpilane saama valida rohkem erinevaid aineid kui tal seni võimalik. Liiga väikeses gümnaasiumiosas pole see võimalik. Samuti nõuab gümnaasiumitasemel õpetamine aineõpetajalt teistsugust ettevalmistust ja kogemust kui põhikool. Madalamates klassides on aga tarvis jällegi teistsugust õpilasele lähenemist kui gümnaasiumis.

Seetõttu viime ka senisest enam lahku erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded, pidades normaalseks, et põhikoolide õpetajad kvalifitseeruvad üha rohkem mitme aine õpetamisele – nii on võimalik säilitada kogu maal tugevat põhikoolide võrku ka väheneva õpilaskonna tingimustes.

Õppekvaliteediga on probleeme ka üha väiksemaks muutunud venekeelsetes gümnaasiumides. Oleme taseme hoidmiseks võtnud ette nende üleviimise eesti õppekeelele. Seda on lihtsam teha, kui ühendada väikesed koolid suuremateks kolme kuni viie paralleeliga vene lütseumideks. Sellisel juhul on võimalik neisse koondada ka hea koolituse läbi teinud eesti keelt valdavaid pedagooge.

Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uute nõuete kehtima hakkamisele reageerib niisiis uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012/2013. õppeaastast. Et mitte jätkavad gümnaasiumiosad tühjenevad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.

Seega on aega piisavalt ja riik toetab üleminekuperioodil omavalitsusi nende koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetusega, õpilaste sõidutoetusega ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel.

Kas väike kool on jätkusuutlik?

Tõnu Valdma
Kolga keskkooli direktor:

Väikesed gümnaasiumid ei ole tingimata jätkusuutmatud. Võib-olla tõesti me ei suuda pakkuda nii laia valikainete valikut kui mõned linnakoolid, kuid elu on näidanud, et aina vähem põhikoolilõpetajaid läheb meilt mujale õppima. Sellest võib järeldada, et meie kooli haridustasemega ollakse rahul.

Ma ei poolda uut koolivõrgu reformikava sellisel kujul, kuna see lammutaks ajalooliselt väljakujunenud kooli vormi. Ühed väikekoolid on jätkusuutlikumad, teised võib-olla vähem. Mina tahaksin näha, et enne nii suurt reformi peaks olema koostatud täpne plaan, mis oleks kooskõlastatud ka regionaalsel tasandil.

Praegusel niigi äreval ajal tähendaks selline reform paljudele gümnaasiumiõpilaste vanematele lisakulutusi nii transpordile kui eluasemele. Kui minister lubab, et riik hakkab neid kulusid katma, siis on see muidugi edasiminek ja kergendab vanemate olukorda.

Siiski, haridusreform peaks käima koos haldusreformiga. Haldusreform ei õnnestunud, nüüd proovitakse koolireformiga. Kuid need peavad olema omavahel seotud: meie kandis saaksime kolme peale – Kolga, Loksa ja Kuusalu kool – kokku ühe sellise, haridusministeeriumi plaanidega kooskõlas oleva kooli. Aga kõik see on vaja täpselt ja regionaalselt paika panna. Kõige selle taustal tundub haridusministeeriumi ettevõtmine ikkagi ennatlik ning liigselt kiirustav.

Galina Nikitina
Loksa vene gümnaasiumi direktor:

Minu arvates pole see 120 õpilase alampiir teostatav. Näiteks viimastel aastatel on õpilaste arv olnud langustrendis nii vene kui eesti koolides.

Meil vene gümnaasiumis on gümnaasiumitaseme klassides praegu vähem kui 30 õpilast.
Me oleme juba mõelnud liitumisele Loksa eesti kooliga, kuid isegi siis oleks meil kahe peale vähem kui 120 gümnasisti.

Teine meile lähim kool on Kuusalus, kuid Loksalt saab kiiremini Tallinna kui Kuusallu. Ent Tallinna on 65 kilomeetrit. See on pikk tee ja sel juhul tuleks läbi mõelda ka õpilaste transport ja majutus õppenädalas.

Selline reform vajab rohkem läbimõtlemist. Praeguse olukorraga võrreldes näen ma selles hetkel küll rohkem miinuseid kui plusse. 

Mihkel Rebane
Kiili gümnaasiumi direktor:

Selle plaanitava kava juures on mitmed põhimõisted kõrvale jäänud. Näiteks, mis on hariduse kvaliteet? See pole ju pelgalt piisav mass õpilasi, et täita õppekava, hariduse kvaliteet on palju laiem mõiste. Pole ka nii, et keskkooli ainus mõte on ettevalmistus akadeemiliseks kõrgkooliks, sest ka praegu on kutsehariduses piisavalt erialasid keskkooli baasil.

Kui me hakkame nii arutama, siis muidugi, kui on nõudlik õppekava ja keskkooliõpilasel on õigus valikaineteks, siis kõik väikekoolid ei pruugi hakkama saada.

Teoreetiliselt on paljud põhimõtted selles reformikavas õiged, aga mulle tundub, et see tükk on korraga läbihammustamiseks liiga suur, seda ei saa niimoodi läbi viia. Tahaks näha nii rakenduskava kui ka selle reformi hinda, kuid hetkel pole kumbagi.

See väljatoodud minimaalne õpilaste arv 120 on kummaline. See tähendaks 20 õpilasega paralleelklasse, kuid praeguse rahastamisskeemi järgi töötab sellise õpilaste arvuga klass n-ö miinuses.

Muidugi me võime siin ju ka täna erutuda, kuid vaadates, mis toimub riigikogus, poleks ma üldse kindel, et sellega jaanipäevakski valmis saadakse. Kõigepealt peaksid ikkagi olemas olema uued õppekavad ja alles siis saame rääkida, mis on võimalik, mis mitte. Kuni õppekavasid pole, pole mõtet ka mingitest arvudest rääkida.

Helle Rebane
Võru vene põhikooli direktor:

Ma võin rääkida lausa meie kooli kogemusest – meie oleme alates sellest õppeaastast põhikool, varem olime gümnaasium.

Enamik õpilasi on meilt läinud Tallinna kutsekoolidesse, mõni üksik Tartusse venekeelsesse gümnaasiumisse.

See on vanematele väga suur koormus, põhimõtteliselt peavad nad üleval pidama kaht peret: last, kes on kodust kaugel, ja siinset peret, kus on ilmselt veel mõni laps, kes vajab koolitamist. Ja loomulikult kaetakse ennekõike selle lapse kulud, kes on kodust kaugel. See on vanematele suur pinge ja tekib küsimus, kas haridus peab olema nii raskesti kättesaadav. Pealegi annab see löögi peresuhetele, kui laps peab nii vara kodust ära minema, ja seda on hiljem raske parandada.

Ja veel – need 15-aastaselt kodukohast lahkunud noored ei tule enam tagasi. Nad ise on ka öelnud, et mida nad siin enam teevad: sõbrad on mujal, elu on mujal, nad tulevad koolivaheajaks siia ja ei tunne enam kedagi.

Ma ütlen ausalt, see plaan ei ole korralikult läbi mõeldud.

Kalle Vister
August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi direktor:

Meie kool on jätkusuutlik. Seda kinnitab kas või asjaolu, et meil pole õpilasränne kuigi suur. Rääkides valikuvõimalustest, siis tõepoolest, päris igal õppesuunal me suurt gruppi kokku ei saaks, kuid põhivalikud, mida lapsed on tahtnud, oleme suutnud neile tagada.

Haridusministeeriumi kava jätab tõtt-öelda nukra mulje. Koolireformiga kiirustatakse, kuigi tegelikult vajab see teema palju põhjalikumat analüüsi. Ka koolijuhtide ühendus juhtis oma pöördumises sellele tähelepanu.

Kui reform praeguste plaanide kohaselt läbi läheb, siis kindlasti tähendaks see tohutut õpilaste liikumist, sest vanematel tuleb siis otsustada, kas lapse edasine haridustee kulgeb kutsehariduse või gümnaasiumi suunal. Selge on see, et kui väikegümnaasiumid suletakse, siis kõigile soovijatele gümnaasiumikohti ei jätku. Ja isegi kui õpilane pääseb lähimasse gümnaasiumisse, tähendab see peredele lisaprobleeme, alates juba sellest, kuidas laps kooli ja koju saab.

Viljandimaast rääkides pean ma arukaks, kui gümnaasium oleks Põhja-Viljandimaal, Viljandis ja Lõuna-Viljandimaal. Sest reforme võib teha igasuguseid, aga haridus peab jääma kättesaadavaks kodust mõistlikul kaugusel.