Rahvustelevisioon – kellele teda vaja on?

Mark Soosaar
rezhissöör

Ära hakkab tüütama kemplemine ETV rahas- tamise üle. Nagu sõltuks Maarjamaa suurima kultuurisaali, koolimaja ja kiriku saatus ainult rahast.

Hiljuti avaldati internetis koos ETV eelarvega ka programmimahud aastaks 2002. See 28. jaanuaril ringhäälingunõukogu poolt kinnitatud dokument on kurvaks tõendiks, et ETV tõukab endast eemale rahvast väljaspool Tallinna, mängib kokku poliitiliste jõududega ning pole huvitatud rahvusliku vaimueliidi kaasamisest rahvustelevisiooni arengusse.

Võrreldes 2001. aastaga on kultuurisaateid drastiliselt vähendatud, 182 tunnilt 113 tunnile. (Visuaalsete kunstide saated, televisiooni pärusmaa, kadusid ETVst juba mitu aastat tagasi!) Eriti jahmatab, et kasinast 113 tunnist on vaid 29 tundi jäetud uute kultuurisaadete tegemiseks ning ETV arhiivi kogunenud varasemaid kultuurisaateid korratakse üksnes 8 tunni ulatuses.

Veel kurbi arve

Hariduse 96 tunni asemele on jäänud vaid 45 tundi, muusikaesituste 397 tundi on kraabitud 183 tunnile, elusaadete 600 tundi kuivavad 368 tunnile. Tugitoolisporti on seevastu suurendatud võimsalt - kasv 376 tunnilt 580 tunnile!

Salapärane «Infotainment» paisub eelmise aasta 697 tunnilt 1000 tunnile. Avalikustatud dokumendis pole küll seda naljakat terminit lahti seletatud, kuid ilmselt on tegemist ratsagalopiga mööda sündmusi ja inimesi, millega rahvustelevisioon meie hommikuid sisustab. (Kas uus sõnajuurutus pärineb ingliskeelsetest sõnadest «information» ja «enter-tainment»?).

Teised valdkonnad jäävad enam-vähem samaks nagu varasematel aastatel. Ka meelelahutus jääb praktiliselt endisesse suurusjärku ning ületab oma 274 tunniga paljukordselt kultuurisaateid.

ETV ülesanne pole mõnitada

Veel hullem kui programmi proportsioonide muutumine on minu meelest ETV sisuline primitiviseerumine. Hoolimata, kas mulle sümpatiseerivad Arnold Rüütel ja Lennart Meri, tunnen end haavatuna, kui mõnitatakse minu koduriigi presidenti.

Hiljutise «Pehmete ja karvaste» lõpp labase grupiseksi anekdoodiga ei seostunud kuidagi ei Ingridi, Arnoldi ega Johannesega (viimast mäletavad paljud kui eesti haritlasi võimaluse piires toetanud inimest). Kallase ning Savisaare poliitilisest abielust maalitud homoloos puudus samuti huumor.

Muide, ringhäälinguseadusesse pole kirjutatud, et ETV ülesandeks on avaliku elu tegelasi mõnitada. Kui sama saadet kahe päeva pärast taas prime-time’il korrati, tabasin end mõttelt, et ETV programm on koostatud mitte ainult maitsetult, vaid ka pillavalt.

Samas asuvad ajaproovile vastu pidanud kultuuriväärtused käeulatuses. Tammsaare teostest on ekraniseeritud «Tõe ja õiguse» II osa (Mikk Mikiver), «Kõrboja peremees» (Leida Laius), «Põrgupõhja uus Vanapagan» (lausa kaks varianti - Kromonovi-Müüri ja Toominga omad). Filmilindil on olemas ka «Tuuline rand», «Viimne reliikvia», «Tants aurukatla umber», «Reigi õpetaja», «Nipernaadi», «Kevade», «Suvi», «Nukitsamees» jt eesti kirjandusklassika tipud.

Miks ei täida ETV ringhäälinguseadust ning ei vahenda eesti kultuuriväärtusi oma rahvale? Ei usu, et takistuseks on kõrge hind, mida Tallinnfilm küsivat.

Küllap jääb ikka puudu heast tahtest ja arusaamisest, et nii nimetatud filme kui ka palju muudki, mida varasemad põlved loonud, pole ETV pidanud oma püha kohuseks noortele vahendada. Ehk tuleks ringhäälinguseadust täiendada paragrahviga, mis määrab ära eesti kultuuri osakaalu ETV kavas?

«Õnne 13» on seriaal, mida saaks kindlasti paremini teha. Aga selliseltki on tal oluline koht eesti rahva teadvuses ning ainukese kunstilise saatena peegeldab ta elu nn teises Eestis. Selle seriaali sulgemine on igal juhul hoolimatu samm lihtrahva suhtes.

«Õnne 13» fenomen seisneb ju selles, et sajad tuhanded inimesed saavad end jätkuvas loos ära tunda, end teleteosesse projitseerida. Miks on vaja seisata see, mida on tehtud südamega ning mida rahvas rahvustelevisioonilt ootab?

Reet Linna esinemisstiil võib-olla ei meeldi tänasele ETV kunstilisele juhile, sest Linna ei mõnita kaasvestlejaid, ei karju vahele ning vahel isegi laulab kaasa. Aga Linna hoiab saatega «Ob-la-di, Ob-la-daa» laulukultuuri järjepidevust, mille tähtsust on võimatu alahinnata.

Kultuuriministeerium kavatseb pöörduda UNESCO poole meie laulupeo võtmiseks maailma vaimukultuuri mälestusmärkide nimekirja. Mida teeb aga rahvustelevisioon selleks, et laulupeod jätkuksid?

Selg laste ja maa poole

Hoopis vilets on lugu lastesaadetega. Erinevalt Skandinaavia maadest, kus audiovisuaalkunsti ja meediat katvad seadused tagavad kuni 25 protsenti eelarvelistest vahenditest lasteproduktsioonile, pole internetti riputatud ETV programmijaotuses lapsi üldse olemas. Sisseostetud lastefilmid ei asenda elavaid, laste omaloomingut ergutavaid saateid.

Eve Viilup, kes alles paar aastat tagasi tunnistati kõige lastesõbralikumaks inimeseks, sai ETVst kinga. Huvitav, kas ETVsse tööle jääda õnnestunud inimestel on ka natuke piinlik Evele otsa vaadata? Pole kuulda olnud, et keegi tema eest seisnud oleks. Küllap kardab igaüks oma koha pärast, sest mõne kirvepoliitiku arvates võib rahvustelevisiooni teha vaid kümne inimesega.

Maainimene on ETV poolt lausa persona non grata’ks tunnistatud. Ainus kolmveerandtunnike laupäevast «Maahommikut» on talurahvaga silmast silma kõnelemiseks ebasobiv, sest valgel ajal teeb põllumees väljatööd või käib linnas sisseostutuuril.

Mis takistab maainimestega rääkida prime-time’il, näiteks pühapäeva õhtul pärast loomade talitamist, et ka linnarahvas teada saaks, mis külas toimub?

Korduvalt, kuid edutult on kritiseeritud ETV kava, kus mõttetegevust nõudvad saated jäetakse hilisööle. Tallinlased, kes kava kokku panevad, ei näi uskuvat, et rahvas väljaspool pealinna läheb pärast «Aktuaalset kaamerat» magama. Millal ometi tunnistame, et ETV on praktiliselt kõigile neile, kes elavad väljaspool pealinna, esmaseks kui mitte ainukeseks nabanööriks, mis seob eluga riigis ning viib maailma kultuuriväärtuste juurde?

Arvan, et ringhäälingunõukogu uuendamisel tuleks lisaks poliitilistele persoonidele kaasata siiski ka esindajaid vaimuinimeste hulgast, kes elavad maarajoonides, tegelevad laste ja noorsooga ning tunnevad ära, et ETV on suurima jõuga institutsioon rahvuskultuuri hoidmisel kiiresti teisenevas ning globaliseeruvas maailmas.