Olavi Pihlamägi, muusikakriitik
Graafik ~30Kb.
Põgene tähtede poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte kuidagi ei saa öelda, et sel aastal oleksid massid Maarjamaal Eurolaulu vastu külmad olnud: publikuhääletusel osales rekordarv, 34 349 inimest, mis eelmisest aastast ligi kaks korda rohkem. Oli ka põhjust, sest aastatagune üllatusvõit Kopenhaagenis pani uhkusest põksuma kõige paadunuma ðlaagrivastase südame ja täpselt igaüks arvas teadvat, milline peaks olema selle aasta Eesti võidulaul, mis kindlasti kordaks läinud aasta triumfi.
Eurolaulu hall kardinal, peas lahutamatu must barett, õpetas lahkelt rullnokkasid - kui kaheksas laul võidab, siis olgu jumal tänatud, ülejäänud laulud võime põhjanaabritele kinkida. Paraku läks teisiti. Ise kaldusin pigem vana võitluskaaslase Joala ja masside poolele, kui järgnevaid kohti üldse ennustada oskasin.
Noorte diktaat
Noorus valitses nii laval kui lava taga, vaid heliloojad Peeter Selis (alias Thomson), Raid Liiver ja Kersti Kuusk kuulusid kuldsesse keskikka ning igihaljas Iff leidis endas veel jõudu laval rahmeldada.
Ega nüüd seda 2QS seltskondagi noorteks pidada tihka, kuid nende muusika on kogu aeg diskobeibede oma olnud, ja kui viimane klubihämarusest lapse koju on toonud, paitab Pearu ikka tema muserdatud hinge magusa laulupalsamiga. Arvan, et koht esikümnes saab neile 25. mail igatahes osaks.
Kuna minu ja rahvusvahelise zhürii otsus ei kattunud, olin laupäeva hilisõhtul pikalt mõttes ja liitsin-lahutasin punkte. Mitte selleks, et tõestada oma maitse ülimuslikkust, vaid püüdes mingit objektiivset iva leida.
Jüri Pihel, Eurovisiooni maaletooja, selle rahvusvahelise hindamise meile 1996. aastal suuremate kakluste ärahoidmiseks tõi ja nii on see tänaseni läinud. Kuid aeg on vahepeal omad korrektiivid teinud: juba kaks aastat võimutseb televoting ja iga türgi teetööline omab meie laulu saatuse otsustamisel sama häält, mida loodad saada Briti kuningakojast.
Nüüd läheme Euroopat alistama Rootsi neiuga, kes Skandinaaviast hääled nobedasti kokku korjab. Kas ka Ida-Euroopast, mida sel aastal kolmandik võistlustules - seega ka hindamas?
Olen mitu aastat vana hea sõbra Juhan Paadamiga vaielnud hääletussüsteemi üle. Mingit ideaali ju pole, kuid enamikus maades läbiviidav publiku telefonihääletus kallutab järjest minu eelistuse rootslaste süsteemile, kus summeeritakse publikuhääletuse ja oma maa regioonide zhüriide arvamused.
Kuna ETV tänavu Rootsi eelvooru üle kannab, võite selles üldrahvalikus shows ise pealtvaataja olla. Masside häält ei tohiks praegusel Eurovisiooni arenguetapil eirata. Äkki peaks kutseliste muusikute kõrval rahvusvahelistes valijates olema esindatud ka see türgi teetööline ja briti sinivereline? Alljärgnev tabel on vaid unetu öö arvutus, kuid ehk pakub ta huvi teistelegi.
Graafikust näeme, et publiku ja zhürii arvamused langesid kokku vaid kahel korral: 1. ja 3. laulu puhul. Soomlased, kes täpselt samal ajal oma eurolaulu valisid, lasksid otsustada nii zhüriidel kui publikul, tehes võistluse lausa kahevooruliseks: kõigepealt valisid regionaalsed zhüriid kaheteistkümnest kuus paremat ja siis tormasid telefonide juurde massid.
Mul on pisut kahju Sven Lõhmusest ja tema kantrilaulust, kuid paraku läksid tema noored esinejad laval täiesti liimist lahti.
Võidulaulu esitanud rootslanna Sahlene oli kuidagi krampis nii videovoorus kui linnahallis, kuigi laval esines oluliselt paremini. Tema hirmunud silmad ei taha mul meelest minna, sest ei läinud kuidagi kokku sunnitud naerusuuga.
Hästi tehtud
Nüüd paar märkust ka saate enda kohta. Hoidsin rezhissöör Leo Karpinile kõvasti pöialt, et kõik korda läheks, sest noorte vihaste meeste (l)ootus tema kõrvaletõrjumiseks on teada. Nii video kui lavasaates oli Karpin esteetiliselt nauditaval tasemel: kõik oli korrektselt puhas ja viimistletud, plaanide vahetused muusikasse ning kraana ja relsside kasutamine kaameratöös lisas vajalikku dünaamikat.
Tiina Alveri lavakujundus mõjus linnahallis oma Pisa-torniga tsentrumis ikka väga võimsalt. Vaadates ülekannet, tekkis minus korduvalt küsimus, miks valiti maikuiseks Eurovisiooniks Saku Suurhall? Kujutan ette, milliseid piinu elavad osalejad üle liiklusummikutes Saku Suurhalli sõites, kui oma hotellidest oleks jalgsi saanud linnahalli jalutada ja mereõhku hingata. Aga otsus on targemate poolt juba tehtud.
Õhtu juhtidest üllatas mõni aasta kaamerast puhanud Karmel Eikner, kes suutis oma teksti ladusalt esitada ja lisaks sellele ka vapustavalt kaunis välja näha. Marko Reikop astus hääletusvoorus edevalt rehale, mis tema keeleoskamatuse puhul ootavalt maas lebas. Ma arvan, et iga normaalne inimene suudab jälgida punktide teket tabelisse ja oskab lugeda 12ni. Tean, et Eurovisiooni ajalugu just hääletuse lugemise apsudest on tulvil.
Kui võrrelda Soomes ja Eestis üheaegselt toimunut, siis olen kindlalt meie poolel nii teleülekandes kui laulusaagis. Kuigi soomlased on koos norralastega igavesed hävijad, pole meiegi tee tähtede poole igavesti sillutatud, kuid näitab statistika ometi, et meie tänavune kaheksas esinemisjärjekord on ajaloos üks edukamaid. Tahame põgeneda reaalsuse eest? Kui, siis ikka tähtede poole Run away to the stars.