Juhtkiri: raske koolitöö

Põhikoolide ja gümnaasiumide ümberkorraldus. Foto: Urmas Nemvalts

Omavalitsused sunnitakse kooliküsimustes koostööle

Põhikoolide ja gümnaasiumide ümberkorraldus on üks neist asjadest, mis tegelikult näitama hakkab, kui head omavalitsusjuhid endale oktoobris valisime.

Gümnaasiumis või kutsekoolis käimise eas noori on meil juba praegu umbes viiendiku võrra vähem kui neil aastatel, mil koolide vanemates klassides õppisid laulva revolutsiooni ajal sündinud aastakäigud. 10–14-aastasi lapsi on Eestis veel kolmandiku võrra vähem – 62 000. Loomulikult peab haridussüsteem rahvastiku sellise muutusega arvestama.

Tahame, et haridus oleks kõigile kättesaadav. Soovime ka, et saadava hariduse tase oleks ühtlaselt hea nii sellele lapsele, kes elab Häädemeestel, kui ka sellele, kes on sündinud Narvas. Head haridust suudavad anda oma eriala ja õpetamise kunsti tundvad pedagoogid. Asjaolu, et poole või veerandi koormusega füüsikaõpetajat või saksa filoloogi ääremaale ega ka nõrka linnagümnaasiumisse ei meelita, on samuti mõistetav.

Õpilaste arvu langus on nii suur, et kui püüaksime igal pool praegused gümnaasiumid säilitada, saab see praktilises mõttes tulla hariduse kvaliteedi arvel. Võimalusest tibatillukeseks kahanevaid gümnaasiume doteerida keegi tõsimeeli isegi ei räägi. Arukam on ressursse koondada ja tagada, et need gümnaasiumid, mis tegutsema jäävad, suudaksid õpilastele pakkuda võimalikult hea sisuga haridusvalikuid.

Omavalitsustel kui Eesti peamistel kooliomanikel on selles asjas mängida väga oluline roll. Meil on omavalitsusi üle kahesaja. Valdade ühinemisi pole peaaegu üldse toimunud ja riigi sunniga haldusreformis lähiajal ilmselt kokku ei lepita.

Omavalitsused saavad sisuliselt valida jäärapäise omavahelise konkureerimise ja kokkulepetel põhineva koostöö vahel. See valik ja suutlikkus seista omakandi inimeste huvide eest on tõeline proovitöö kohalikele poliitikutele. Kindlasti on iga kokkuleppe sünniks vaja läbi arutada terve hulk strateegilisi ja ka detailideni ulatuvaid küsimusi. Loomulikult ei ole see kerge.

Samas võidavad kindlasti need piirkonnad, kus kohalikud poliitikud näitavad üles nutikust ja koostöövalmidust ega oota, käed rüpes, riigi sekkumist. Ise arukaid lahendusi otsides saabub selgus kiiremini ning ressursid vabanevad selleks, et jõuliselt oma piirkonna gümnaasiumi edendada ja/või suunata võimalik sääst teistesse vajalikesse ettevõtmistesse.
Loomulikult peab Eesti eesmärk olema, et tulevikus oleks meil taas rohkem lapsi ja üksiti siis ka vajadust gümnaasiumiklasside järele.