Juhan Paadam
Eurovisioon 2002 peaprodutsent
Eesmärk on teha väga hea saade
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Televisioon on osa kultuurist. Vaatajad ootavad televisioonilt teisenemist, uue ajastu märke, uute tähenduste loomist ja vahendamist, millele orienteerub iga professionaalne televisiooniorganisatsioon.
Tänane televisioon toetub traditsioonile, aastakümnetega lihvitud professionaalsusele ja pidevalt genereeritavatele ideedele. Üks televisioonisaade pole midagi muud kui idee ja montaazh. Seda võib väita vaid teletegija, kes täpselt teab, kui palju detailset tegevust, kui paljude erinevate oskajate tööd ja fantaasiat sellesse näiliselt lihtsasse protsessi mahub.
Televisioon on kollektiivne looming, mis sünteesib ideid ja põlvkondade kogemust. Selles seisnebki televisiooni kui kultuuri järjepidevuse fenomen. Iga staar ja saatemeeskonnas osalenu teab, et üksi ta välja ei vea. Mida rohkem on ideid ja erinevat kogemust, seda suurem on valik ja õnnestumise võimalus.
On väiksema- ja suuremamahulisi saateid, mis eeldavad suurema või väiksema hulga inimeste, loominguliste, rahaliste ja tehniliste ressursside kaasamist. On lihtsamalt teostatavaid saateid ja neid, mis lisaks aja- ja ressursimahukusele kujutavad endast keerulist psühholoogilist protsessi, kus tuleb arvestada väga erinevate suhete tasanditega nii isikute kui institutsioonide vahel.
Televisiooni suurprojekt
Suursaadete puhul, mida on hakatud nimetama suurprojektideks, on väga erinevad vastutusalad, mis nõuavad juhtidelt pädevust, eetilisust suhetes, vastutustunnet, respekti oma kolleegide suhtes, julgust mõelda ja otsustada.
Suurprojektil on tavaliselt ka üldjuht ehk peaprodutsent, kelle ainus «teoreetiline hirm» kogu projekti vedamisel võiks olla avastada end siplemas kas ebaprofessionaalsuse, mõttelodevuse, otsustusvõimetuse, alatuse, ebaintelligentsuse või lihtsalt lolluse lõa otsas. Need hädad pole põlvkondi diferentseerivaiks faktoreiks.
Sel aastal 47. korda toimuv Eurovisiooni lauluvõistlus on kolm tundi kestev suurprojekt. Tegemist on Euroopa telemaastikul vanima saateformaadiga ning saade läheb üheaegselt eetrisse 30 Euroopa riigis. Kõik lauluvõistlusel osalevad telekompaniid töötavad saate õnnestumise nimel.
Peakorraldaja (tänavu ETV) vastutus on vaieldamatult suurim ning Eestis on sellise mastaabiga saate tegemine esmakordne. See on kogemus, mis saadakse pika ettevalmistusprotsessi jooksul ja mis kulmineerub saate eetrisse minekuga. Tänu koostööle professionaalidega pole vaja jalgratast leiutada, kuid head ideed on oodatud.
Iga teleprojekti ülim taotlus on teha hea saade. Hinnangu annab lauluvõistluse vaataja, meie arvestuste järgi viis protsenti maailma rahvastikust.
ETV-le ja Eurovisiooni lauluvõistluse tiimile on oluline hinnang, mille annavad teised samalaadse kogemusega teleprofessionaalid Euroopas. Endastmõistetavalt saab Euroopa kolleeg oma hinnangu anda peamiselt lõpptulemuse kohta, erinevalt EBU referentgrupist, mille ülesandeks on jälgida ettevalmistusprotsessi korraldajamaal.
Samuti on tööprotsessile lähemal kodused kriitikud. See on tore, aitab n-ö jalad maas hoida. Konstruktiivne, analüütiline, asjatundlik, eetiline ja kompleksivaba kriitika on alati tervitatav. Pealiskaudne, lahmiv, argumenteerimata, ennastupitav sõnade hulk on lihtsalt ebaprofessionaalne.
Eelarve ja kvaliteet
Kriitikute teravdatud huvi näib olevat suunatud projekti eelarvele. Fakt, et Eurovisiooni lauluvõistluse korraldamine on kallis, ei tulnud kellelegi üllatusena. Ka eelarve suurusjärk - üle saja miljoni krooni - oli teadvustatud enne, kui ETV kinnitas oma valmisolekut lauluvõistlus korraldada. See ei sündinud ilma valitsuse toetuse ja vastavasisulise otsuseta.
Finantseerimisskeemid on riigiti olnud erinevad. Näiteks Iisraelis (1999) kattis kogu puuduva eelarveosa riik. Rootsi Televisioon (2000) kui suure eelarvega telekompanii sai hakkama oma vahendite ja suhteliselt tagasihoidlike sponsortuludega. Taani (2001) sai erinevatelt riigiasutustelt 10 miljonit Eesti krooni, mis on käsitletav riigivõimu hea tahte avaldusena ja toetusena telesündmusele. Ülejäänu kaeti oma eelarvest, sponsorite toetustest ja piletituludest.
Eurovisiooni eelarve on viimaste aastate lõikes olnud suhteliselt stabiilne ning taganud teatud kvaliteedi. Eestilt oodatakse sama.
Eelarve kriitika stiilis «saab odavamalt» või napisõnaline «bluff» ei ole argumenteeritud. Need väited tulenevad elementaarsest teadmatusest või kriitiku staatusele pretendeerivate arvamusavaldajate tagasihoidlikust ja/või kitsavõitu isiklikust kogemusest telemaailmas.
Kui Iisraeli, Rootsi ja Taani eelarve koostajad bluffisid, siis nad tegid seda tõesti hästi, mis ka eetris näha oli, rääkimata delegatsioonide vastuvõtust ja ürituse organisatsioonist.
Ainult asjatundmatule ja Eurovisiooni lauluvõistluse mastaapi mittetunnetavale arvamuseavaldajale võivad näida ülepaisutatuna näiteks tehnikale või esinejate grimeerimisele tehtavad kulutused. Rahvusvahelist teleprojekti ei tehta n-ö põlve otsas. Vaja on ka professionaalset hoiakut, kõrgekvaliteedilist tehnikat ja teenindust.
Tavakohaselt luuakse Eurovisiooni lauluvõistlusest silmapaistev tele-show ka tehnilise poole pealt - viimasel viiel võistlusel on iga kord kasutatud seadmeid soetusväärtusega üle 250 miljoni krooni.
Ja lõpetuseks, lauluvõistluse korraldamine Eestis annab ainulaadse eneseteostusliku võimaluse mitte ainult ETV-le ja paljudele loojatele erinevatelt aladelt, vaid ka ettevõtjatele - meile kõigile, kes me osaleme Euroopa ühiskultuuri loomises.