Olavi Pihlamägi
muusikakriitik
Laula miljonid me taskusse!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma polnud uuel aastal nii südamest naernudki, kui lugesin paari päeva eest Postimehest tänavuse Eurovisiooni eelarve projekti. Olen oma endiste või praeguste meediakogemustega kolleegidega seda numbriterivi korduvalt jaganud ja korrutanud ning alati jõudnud välja ühisele järeldusele - bluff.
Tahtmata olla targem jumalast endast, ei rutta ma tegema lõppjäreldusi, kuid sõltumatu kriitikuna, keda ei seo tänavuse Eurovisiooni ettevalmistusega mitte miski ja kellele annab julgust mõningane Eurovisiooni-kogemus, julgen osutada ETV uljaspeade vigadele.
Noorte meeste lõõg
Olgu kohe öeldud, et mul on siiralt kahju peaprodutsendi rollis vaevlevast Juhan Paadamist, kes on suutnud enda ümber koguda meeskonna, kellest ükski peale tema enda ei ole varem Eurovisiooni lauluvõistlust lähedalt näinud ega käega katsunud. Teades tegelikke võimuliine, sipleb peaprodutsent noorte vihaste meeste lõa otsas. Üks neist noortest ja vihastest on end lauluvõistluse kunstiliseks juhiks nimetanud ETV pearezhissööri rolli võimukalt sisse elanud Rene Vilbre.
Olen tema ja Anu Välba kunagisi pühapäevaseid hommikutelevisioone taevani kiitnud, sest üldise halluse taustal olid need väärtused omaette, kuid täna värisen õudusest, kui näen ETV ekraanil ringi sibavaid sõnnikumardikaid ja muid jälkusi, mida Vilbre on leidnud. Kas see ongi meie kuvand Euroopale?
Kui lisada tasemenäitajaks Vilbre viimane lühifilm «Armas tuss», kus vanameistrid Herta Elviste ja August Eelmäe selliseid nilbusi loopisid, et lapsevanemad nagu noored Matrossovid oma kehaga sinist ekraani varjama viskusid, siis saan vaid pooliku rea ühe noore mehe ekraaniesteetikast.
Ma ei taha olla vanameelne, et noortele nende apsud surmapatuks loen, kuid Eurovisioon pole mitte peda videoeriala katseekraan, kus oma vaimsust väljendatakse. Ütlen otse: mul on hirm, sest senitehtu paneb kahtlema. Kõigepealt logokonkurss, kus esikoha võitis ühe naaberlinna logo koopia oma valdavalt punaste rannakividega. Juba suurest suvest oli aimata, et Vilbre punnib oma väikese, kuid sitke kehaga vastu Mart Sanderi ülisobivusele saatejuhiks. Sanderi kõrvaletõrjumise üks põhjusi olevatki olnud kunstilise juhi kompleksid. Raske olevat seedida, kui keegi sulle ülevalt alla vaatab.
Jälgides saatejuhtide videotervituste salvestust, oli näha, kuivõrd ebavõrdsed on paaris Peebo-Matvere. Oma tarka valikut teleekraanil kiites aimasin Paadami südames sügavat pettumust. Nüüd peame tegema näo, et see on väga hea!
Üldse paistab propagandaga kõik korras olevat, sest lakkamatult loeme, kui vaimustunud ollakse meie eeltööst ja kuidas küll Euroopa ootab enneolematut!
Tegelikult oodatakse meie rasket põrumist, sest ühele pisirahvale tuli «Everybodyga» võit arusaamatult kergelt kätte ja kadeduseuss pureb kõiki konkurente endiselt.
Me ei tohi hetkekski unustada, et lauluvõistlus on Euroopa suurim massikultuuri ja kitshi areen. Meilt ei oodata labajalapolkat ega rahvariideid, veel vähem ekraanil siplevaid sõnnikumardikaid, meilt oodatakse sama sousti, mis katab sobivalt nii riisi, maisi, makarone kui kartuleid, mis peab maitsema nii noortele kui vanadele, nii mustadele kui valgetele.
Õnneks paneb EBU piisavalt oma raha sellesse võistlusesse ja päris untsu seda suurüritust minna ei lubata. Aga meie tahame ju parimat, kuigi välja võib tulla nii nagu ETVs tavaliselt ikka!
Mind ei tee ettevaatlikuks mitte suured arvud lauluvõistluse eelarves, sest meie riigil on «edumeelne» kogemus 70 miljoni kinkimisega GIBBi konsultantidele, meil on olemas 40-miljoniline «porgandimaja» Hannoveri EXPO-lt, mis rändas lihtsalt prügimäele. Selle kõrval oleks riigilt 35 miljoni palumine Eurovisiooniks lausa heategu.
Kaugel reaalsusest
Ettevaatlikuks teeb mind asjaolu, et korraldajate kogenematusega on paigast ära reaalsus. Kui me debütandi lavakujundusele, mis võibolla «mängima» ei hakkagi, raiskame 7,7 ja telemaja tehnilise keskuse renoveerimisele 7 miljonit, siis mingi summa peaks ikka leidma ka räämas telemaja korrastamiseks, sest hea tooni kohaselt külastavad välisdelegatsioonid ka seda asutust.
Ei suuda kuidagi ette kujutada, kuidas suunatakse pragunenud krohvist seinte ja augulise linoleumkattega koridore mööda külalisi Mr Paadami tööruumidesse. Aga punastamist meil karta ei ole vaja, sest priske make-upi-eelarve annab võimaluse kõik TV töötajad paksu grimmiga katta. 909 000st jätkub ilmselt ka puudustkannatavatele tallinlastele suurürituse ajaks rõõsema jume andmiseks.
Ma ei ilgu Saku Suurhalli üüratute üürisummade üle, mis lubavad seda väga ebamugavat rajatist üürida tervelt 52 päevaks (!); ei imesta 3,3-miljoniliste telkide üle, ega ka selle üle, et helitehnika üürisummade eest saaks kogu helivärgi päriseks osta. Ilmselt on nii lihtsalt kellelegi vaja ja suure ürituse ootuses andestatakse paljugi. Miks me peame paljuks rezhiile kulutada 1,14 miljonit? Oleme oma tasemelt ju nii lähedal Hollywoodile ja kaugel Eestimaa reaalsusest!
Juba nelja ja poole kuu pärast laulavad sajad suukesed meile oma eurolaulukesi ning mitte keegi (ka Tiit Sinissaar) «ei kahtlusta organisaatoreid kurikavalates plaanides».
Kas siis kõik on läbinisti halb? Kindlasti mitte - vanker ju veereb, kuid kontrollida tasuks kutsarite nägemuse õigsust, sest koorem, mille nad kraavi võivad keerata, on meile kõigile liiga kallis.