Kelle asi on haridus meedias?

Tiina Kangro
Haridusmeedia tegevjuht

Juba pikemat aega on ETV haridusprogramm kui topispall, mis otsitakse nurgast välja siis, kui kellelgi on tarvis jõu- või ilunumbreid teha. Läbi kumab kord eraõigusliku meedia soov kõrvaldada mänguväljalt tülikas konkurent ETV tema uputamise teel eeldatavalt väikese reitinguga haridus- ning kultuurisaadetesse, kord jälle meie riigitüüri juures askeldavate asjapulkade jorin stiilis «kas ETV rahastamisel on mõtet, kui ta oma esmastegi ülesannetega hakkama ei saa».

Kuna mõne päeva eest puhkes ETV haridussaadete teemal ajakirjanduses taas pisuke torm veeklaasis, pakuksin avaliku meediahariduse spetsialistina siinkohal välja väikese spikri asjade seisu hindamiseks.

Miks on emakeelseid haridusprogramme teles, raadios, internetis üldse vaja? Sellepärast, et Eestis valitseb samaaegne töö- ja tööjõupuudus, regionaalne ja majanduslik ebavõrdsus, et rahvastik vananeb ning järjest rohkem oodatakse panust ühisväärtuste loomisse ka neilt, kel koolitee käidud aastakümnete eest. Et turumajanduse tuultes on välja surnud igasugune vähegi mõtestatud noorteajakirjandus. Et Eesti teaduse arenguhoogu kisub juba nähtavalt tagasi laiema üldsuse vähene arusaam teadlaste tegevuse sihtidest ja sisust, ning et riik jääb otsuste tegemisel aina rohkem jänni.

Meedia saab anda laialdasi baasteadmisi, tekitada huvi, kujundada hoiakuid, harida inimesi kõige laiemas mõttes. Oskusliku planeeringu puhul saab meedia kaudu luua tuge ka koolide-ülikoolide õppekavadele, et tekiks meie oma, Eesti ühiskonda integreeriv teadushariduslik mõttekäik. Kes peaks avalikku haridust finantseerima? Eestis ei taha mitte keegi seda rolli enda kanda võtta. Ei taha, ei saa, ei oska või ei viitsi.

Püüdmaks haridusele meedias uut õhku sisse puhuda, loodi mullu kevadel ETV ja mitme ülikooli osalusel Eesti esimene ja seni ainus meediahariduse tootmisele spetsialiseerunud ettevõte Haridusmeedia, mis pidi justkui põhiosas olema ETV laps. Siis aga selgus, et raha napib ja ringhäälingu prioriteedidki on kusagil hoopis mujal. Selle ca 0,7 protsendiga ETV tänavusest eelarvest, mis haridussaadete tootmiseks loovutati, on ju üht-teist küllalt mõistlikku ka teoks tehtud.

Käima on pandud kogu Eesti koolilapsi kaasav meediaõppeprojekt «Uudistaja», septembrist startis iganädalane teleaken «Avatud ülikool». Sponsortoetuste varal on sünnitatud ETV eetrisse veel mitmed saatetsüklid, nagu «Kuumad geenid», «Biorünnak» jne, ning avatud haridusportaal Vedur.ee. Haridusasutustele on pakkumisel üle poolesaja uue õppevideofilmi.

Aga järgmisel aastal ETV enam hariduse vastu nii heldekäeline olla ei saa. Sest eelarve väheneb, sport neelab topelt ja lahendusi ei paista kusagilt. Ringhäälingunõukogu ei saa sinna midagi parata, kuna neil pole vastavaid hoobasid, teised kanalid haridusest ei huvitu, kultuuri- ja haridusministeerium saavad kogu oma siiras poolehoius üritusele olla vaid pöidlahoidjad.

Rikkamate erafirmade ees seisab aga saatuslik valik: kas paigutada oma sponsorlogod kõrge reitinguga spordi- ja meelelahutusprojektide juurde või päästa kildhaaval eesti rahva tulevikku. Teise tee valivad vähesed ja kogu valdkonna arengut sellele rajada ei saa.

Euroopa tavade kohaselt rahastatakse meedia teel pakutavat haridust endiselt ringhäälingu rahast, internetiarendusteks panevad riigid välja kopsakaid lisasummasid. Üks pooletunnine haridussaade, mis oli eetris mullu kevadel, päästab võibolla küll statistikaaruande tühjaks kippuva lahtri, kuid ei muuda tegelikkuses midagi.

Samuti nagu ei korva lünka ka saatkondadest tasuta saadavad keelesaated, sest keelesaated televisioonis on üleeilne päev. Haridusprogrammi mõtte lahtijagamine vajab ehk lihtsalt natuke rohkem teadmisi ja oskusi, kui meie tänastel nööritõmbajatel varuks.

Oskuskaadrit ei vedele Eestis just igal tänavanurgal, kuid ta on olemas - praegu veel. Paljalt mõtte jõul saateid looma pole aga kahjuks võimeline veel keegi, isegi mitte edukas Eestis.

Niisiis, kelle asi on haridus meedias?