Vahur Koorits

FOTO: Ergo Kuld/Postimees


Umbes sellisest põhimõttest lähtuvad rootslased oma kaitsepoliitikat kujundades. Vaikselt, väga vaikselt on nad alustanud ettevalmistusi, et vajadusel tulla Venemaa võimaliku rünnaku korral Balti riikidele appi. Tegemist on rootslastele üsna põhimõttelise muutusega ning selle julguse eest tuleb neid vaid kiita.


Samas tekitab see kõik küsimuse, kuhu jäävad soomlased. Nagu Rootsi, on ka Soome NATOsse mittekuuluv Euroopa Liidu liikmesriik. See tähendab, et Soomel pole mingit tegelikku kohustust Eesti kaitseks välja astuda, ent erinevalt Rootsist ei tundu Soome tundvat selleks ka mingit moraalset sundi.



Eestlasi huvitab väga Soomes vaikselt podisev arutelu NATOga liitumise üle, ent kuuluvus NATOsse pole üldse peamine, nagu Rootsi näitab.



Hiinlased õpetavad, et kassi värvus pole tähtis, loeb hiirepüüdmisvõime. Rootsi tegelebki sisulise tegevusega välisele ehk NATO kuuluvusele tähelepanu pööramata. Soome aga ei tee seda, ja vägisi jääb mulje, et NATO arutelu on pigem mugav võimalus lükata otsustamine edasi ja süüdistada kõiges mõningaid vananevaid poliitikuid.