/nginx/o/2009/11/20/269906t1h158f.jpg)
Saage tuttavaks 62-aastase belglase Herman van Rompuyga ja 53-aastase inglanna Catherine Ashtoniga, sest nemad on nüüd Euroopa ametlik nägu. Need, kellega ülejäänud maailm rääkima peab, kui tahab mingis küsimuses Euroopa Liidu seisukohta teada.
Euroopa otsis superstaari, kuid läks, nagu ikka
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need, kelle ülesandeks saab liidu seisukohtade kujundamine ja esindamine nii ühenduse sees kui ka väljaspool seda.
Kui tundub, et tegu pole just meeldejääva näoga, siis ärge muretsege – kogu ülejäänud Euroopa on teiega sama meelt. Üldsus ei tea Brüsseli uuest paarisrakendist suurt midagi.
Euroopa ajalehed olid eile jahmunud, kuidas sai EL langetada valiku sääraste kergekaallaste kasuks, kui ees seisavad kõnelused USA, Hiina ja Venemaa eesotsas olevate raskekaallastega. Kurdetakse, miks valis Euroopa Liit oma välissuhtluse etteotsa naise, keda ei teata isegi tema kodumaal.
Põhjus, miks nii läks, peitub ehk selles, et eesistujamaa Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt oli sunnitud ELi alalise presidendi rolli kiiresti ümber kujundama, kuna vastasel juhul oleks protsess veelgi edasi lükkunud.
Teisisõnu asendus Tony Blairi tüüpi tugev liider, kes ainuüksi oma isikuga võinuks jõuliselt ELi seisukohti kujundada, igava Belgia administraatoriga, kelle ülesandeks saab osapoolte korralekutsumine ja konsensuse leidmine.
Van Rompuy tõusis tipp-poliitikasse eelmise aasta viimastel päevadel, kui tegi Belgia peaministriks saades lõpu riigis kuude kaupa vindunud valitsuskriisile, mille vältel tundus, et Belgias pole ühtki poliitikut, kes oleks nõus seda väikeriiki valitsema.
Pragmaatiku mainega Van Rompuy aga viskus ambrasuurile ning suutis vähemalt seks korraks flaamid ja valloonid omavahel koostööle meelitada.
Tema kohta teatakse, et ta on hea läbirääkija ja koosolekujuht, kes tunneb protseduuri peensusi ja oskab enda üle ka nalja heita. Üks tema hobi on haikude kirjutamine, millest üks, pealkirjaga «Juuksed», olgu siinkohal ära toodud:
Juuksed puhuvad
Tuul ei ole ära läin’d
Juuksed kahjuks on
Ei ole päris Maalehe huumorinurga tase, aga kõlbab küll. Pole raske Van Rompuyd vaimusilmas mungana ette kujutada, kusagil trapistide kloostris õlut pruulimas ja seejärel mõtlikult haikusid koostamas, ise endamisi naerda pugistades.
Kui Van Rompuy võimalik kandidatuur ELi presidendi kohale oli teada juba mitu nädalat, siis 1999. aastal parunessi tiitli saanud Ashtoni esilekerkimine oli üpris ootamatu.
Ta on alates mullu oktoobrist töötanud Brüsselis ELi kaubandusvolinikuna. Nagu nüüd, mängis ka toona Ashtoni esilekerkimisel määravat rolli ajastus ja sugu.
Esiteks sai Briti peaminister Gordon Brown Brüsselist suunised saata volinikuks naine, kuna neid on Euroopa Komisjonis vähevõitu.
Teiseks ei julgenud Brown sellele kohale valida kedagi parlamendi alamkojast, kuna see toonuks kaasa uue vahevalimise ja ilmselt andnuks tooridele parlamendis lisakoha. Liisk langeski paruness Ashtoni ehk lordide koja liidri kasuks.
ELi esidiplomaadiks tõusmise taga nähakse samuti vajadust saavutada Brüsselis sooline tasakaal. Samas tuli uus ametikoht üllatusena Ashtonile endalegi, keda rahvas pole ühtegi ametisse valinud. Ashton tahab olla tõhus ja asju korda saata, isegi kui keegi seda ei märka.
Paratamatult näib, et ELi liikmesriikide juhid said selle, mida soovisid: vähima ühise nimetaja. Või nagu sõnastas Reinfeldt: EL valis endale liidri, kes kuulab ära kõigi seisukohad ja tekitab võitjaid, mitte kaotajaid. Pole siis ime, et Euroopa uus nägu paljusid haigutama ajab.