Siram: säästuaeg nõuab säästuinimesi

Siram. Foto: .

Sõna «säästu-» kannab endas kahte tähendust. Negatiivse varjundiga säästmise sümboliks võiks olla säästupilsner. See on odav ja halb ja seda juuakse siis, kui mitte midagi muud enam osta võimalik pole.

Positiivse varjundiga sümboliks võiks olla säästupirn. Funktsioneerib hästi, on innovaatiline, aitab vältida mõttetuid kulutusi nii rahalises kui loodusvarade mõttes.

Sama kehtib tegelikult ka masu kohta. Ühelt poolt on majandussurutis väga paha asi, mis paiskab suure hulga inimesi põrmu ja jätab realiseerimata paljud suurepärased ideed.

Teisalt on masu puhastava toimega. Nii üksikisik kui ühiskond peavad oma tegemised üle vaatama, loobuma asjatust priiskamisest ja alustama mingeid uusi protsesse, millest võib perspektiivis sündida uus kvaliteet.

Säästuaeg mõjub erinevatele ühiskonnakihtidele erinevalt. Meie rahva võiks jaotada laias laastus nelja kategooriasse – rikkurid, liisingurikkurid, keskklass ja vaesed. Kui siit edasi spekuleerida, siis on selge, et miljonäride nimekirjadesse kuulujate jaoks masu surmahoobiks ei ole.

Nad kaotavad midagi oma varast, aga küllap neil on halvemateks aegadeks plaan B taskus – igal targal inimesel on ja päris loll ju rikkaks ei saa. Nende igapäevaelus ei muutu ilmselt suurt midagi.

Mullivann podiseb endise reipusega, luksusmaastur vurab jätkuvalt ning lapsigi ei pea eliitkoolist ära võtma. Muudatused kajastuvad peamiselt virtuaalmaailmas, kus liiguvad raha, aktsiad ja muu taoline.

Ilmselt võib ka juhtuda, et kusagil kukuvad turud ära või mõni äripartner läheb pankrotti. See sunnib neid oma ärid üle vaatama.

Kõigepealt kaovad asjad, mis pole esmatähtsad. Uksi sulgevad ju mängupõrgud, mitte toidupoed. Küllap nii mõnelgi ärimehel tuleb veidi tõsisemalt süüvida oma tegevuse sisusse, mitte vaid kasuminumbritesse, ning suunata oma energia valdkondadesse, mis oleks pigem loovad kui hävitavad.

Kehvem on lugu poolrikkuritega ehk siis nendega, kelle ärid püsivad pideva riski piiril, sõltudes tugevalt laenudest, alltöövõtjatest, konkreetsetest tellimustest ja muudest ettenägematutest mõjutajatest.

Siin ei ole erilisi varusid sukasääres, raha on kogu aeg liikunud logistiliste piruettide abil piltlikult öeldes peost suhu. On selge, et kui nende maksevõime langeb ja partnerid alt veavad, on häda majas.

Lisaks nende firmade pankrottidele toimub ka otsene isiklik elatustaseme langus – täiturid ja inkassomehed kannavad nende kokkulaenatud heaolu lihtsalt minema.

Härrad peavad vahetama läikiva Lexuse roostes Opeli vastu ja prouade elufilosoofia keeratakse segi, kuna ei saa enam solaariumi minna. Järgnevad paanika, peitupugemine, stress, perekondade purunemine, infarktid, suitsiidid...

Sellel ühiskonnakihil on isiklikus plaanis väga raske. Eriti kahju on nende lastest, kes ju milleski süüdi pole.

Mitte sellepärast, et nad ei saa enam iga uut mänguasja, mis müüki paisatakse, vaid sellepärast, et nad peavad üle elama oma vanemate kokkuvarisemise. See on tempel mällu igaveseks.

Samas ühiskondlikus plaanis on liisingurikkurite säästurežiim puhastava toimega. Nemad on headel aegadel olnud tarbimisarvamusliidrid, kelle järgi joondudes unistab ka iga tehasetööline rabaheinamaale ehitatud kipsplaatidest ja penoplastist majast ning usub pimesi, et kõige kallim ja enimreklaamitud pesupulber, hügieeniside, raamat või muusikal ongi see kõige parem ning lisaks veel ka staatusesümbol.

Seda laadi tarbimine on puhas raiskamine, mille käigus suunatakse raske tööga teenitud raha otseselt kahjulikesse valdkondadesse. Snoobitsemine kulutab mõttetult loodusvarasid ja tekitab saastet, seda nii ökoloogilises kui ka vaimses mõttes.

Lisaks sellele, et orjatööd kasutavad korporatsioonid teenivad hullu pappi ja sokutavad arengumaade prügimägedele käitlemata jäätmeid, kulutavad inimesed sellele kõigele oma vaimset energiat.

Suur hulk andekaid inimesi veedab päevi neile ülekiidetud ja -hinnatud toodetele reklaame või neid tooteid endid välja mõeldes. Ja tarbijad rakendavad oma mõttetegevuse selleks, et otsida meediast ja reklaamist aina trendikamaid rämpskaupu.

Kui selles majandusvaldkonnas leiavad aset kokkukukkumised, vähenemised, ümberorienteerumised, siis on see meile kõigile pikemas perspektiivis ainult kasulik.

Keskklassi ehk siis palgatöötajaid võib mõjutada masu kahel moel. Kui inimese töö ja majandusvaldkond, kus see töö toimub, siiski säilivad, siis on tegelikult kõik hästi. Ehk palk väheneb veidi ja mõned lisaotsad või -tasud kaovad, aga kuuse alla kolima ei pea.

Kollaste ajakirjade ideaalide valguses tarbimine tuleb lõpetada ja suunata vähene allesjäänu tõeliselt vajalikule. Emotsionaalsed ostud tuleb lõpetada ja premeerida ennast millegi muuga, näiteks kosutava jalutuskäigu või koduste pannkookidega.

Igasugused sõltuvused vähenevad – kasiinosse minna, suitsu ja viina osta pole enam raha, internet ja telekas on maksmata arvete tõttu kinni pandud, toidulauale ilmuvad tervislikud eestimaised köögiviljad.

See kõik on ainult hea, jääb rohkem aega lähedastega suhtlemiseks ja asjadega süvitsi tegelemiseks, selle asemel et osta omale ilusaid asju.

Kui aga keskklassi esindaja kaotab kogu sissetuleku, siis on kehvasti, siis hakkab ta täiendama vaeste ridu. Jääb ilma elamispinnast, varsti ka sõpradest ja perekonnast. Päris vaesteklassi elus on muudatusi kõige vähem, sest nad olid juba enne vaesed.

Siin tuleb nii rõõmu kui muret – kahjurõõmu, et paremal järjel naaber on nende sekka langenud, samas konkurents taarakäitlemisel ja muudes rohujuuretasandi ellujäämisstrateegiates suureneb.

Riigisektor on praeguses majandusolukorras keskendunud tulekahjude kustutamisele. Mis on ka arusaadav, sest seadusi ja lepinguid tuleb täita ja riigi põhifunktsioonid töös hoida. Samas võiks tekkinud täbarat olukorda kasutada ka üldfilosoofilisemaks mõtiskluseks, kuidas üldse peaks asju korraldama.

Heaks näiteks on hiljuti ilmsiks tulnud tõsiasi, et Kumu halduskulud on üle mõistuse suured.

Tegelikult oli seda ju oodata juba esimesi projektivisandeid vaadates. Kui hakkasid jutud linnahalli ja Sakala keskuse mahalammutamisest, siis oli üheks peaargumendiks nõukaaegsete ehitiste äärmine ebaökonoomsus.

Samas ehitatakse praegu veelgi ebaökonoomsemaid maju. Lisaks tohututele pateetilistele esinduspindadele (olgu selleks siis väljaku mõõtu põrandapinnad, obeliski mõõtu kubatuurid või hokiväljaku mõõtu aknad) on varakapitalistlikus arhitektuuris veel täiendavaid ressursiraiskajaid, nagu udupeened tehnosüsteemid ning teadmata vastupidavusega moodsad materjalid ja tehnoloogiad (nt Cinamoni lae juhtum).

Kas selliseid maju ehitades mõeldi tõesti, et meie tulevik on igavesti helge ja külluslik? Kui nii, siis tuleb tunnistada, et eestlane on ikka hoopis teistsugune, kui seni arvatud. Ta ei ole üldsegi pessimistlik, irooniline ja suitsidaalne, vastupidi, ta on pidevas eufoorias, sädelevates lootustes elav parandamatu optimist!

Kumu näite juurde tagasi tulles tekib küsimus, kas ilu ja esinduslikkus on tõepoolest pöördvõrdelises sõltuvuses ökonoomsuse ja funktsionaalsusega? Keskajal ehitatud kirikud on ka väga ilusad, aga need ei kuku kokku, kui keegi just kahurist ei tulista, ja maalid neis on säilinud sajandeid.

Ilma elektri, kliimaseadmete ja muu taoliseta. Järelikult peab olema mingi võimalus ehitada nii, et maja oleks ilus, täidaks oma funktsiooni ja selle ülalpidamine oleks mõistliku maksumusega.

Teine näide on võidusammas, mis on tehnoloogiliselt nii keerukas, et ta vajab pidevat hooldust ja lõppkokkuvõttes on ikka enamiku ajast rikkis. Varemalt tehti monumente peamiselt kivist ja nendega ei saa suurt midagi juhtuda, vahel tuleb sammalt ja grafitit maha nühkida, ja see on laias laastus kogu halduskulu.

Ma ei taha öelda, et tuleks minna tagasi kivi- või keskaega ning loobuda igasugusest innovatsioonist, aga mingi balanss reaalsuse ja virtuaalsuse, unistuste ja tegelikkuse vahel võiks ju säilida. Kus see piir jookseb, seda peaksid välja arvutama teadlased ja eksperdid, aga tegelikult on see tajutav ka terve talupojamõistusega.

Näiteks ma tahaks teha sellise performance’i, et telliks 20 helikopterit, loobiks sealt alla 10 miljardit  krooni ja kannaks selle kõik satelliidi kaudu üle Marsile.

See on suurepärane idee ja mõjuks väga uhkelt, aga ma annan endale aru, et selle teostamiseks vajalikku raha ei ole olemas ja kui ka oleks, siis ilmselt ei oleks kunstiline väärtus kulutatuga mõistlikus tasakaalus. Seega ma loobun sellest ideest ja mõtlen välja midagi realistlikumat.

Kui riikliku arengu ja majandusküsimuste otsustajad kasutaksid samalaadselt tervet mõistust ning austaksid kohustuste võtmisel ja lubaduste jagamisel tasakaalustatuse printsiipi, siis oleks ilmselt paljud jamad olemata.

Ideaalset majandusolukorda ei ole olemas. Iga olukord on kellelegi kasulik ja kellelegi kahjulik.

Tasakaal ei kujuta endast ideaalset utoopiasootsiumi, vaid erinevate mudelite vaheldumist. Säästuaeg on hea aeg mõtiskleda selle üle, kuidas korraldada oma elu edaspidi nii, et iga tuulepuhang meie õlgedest majakest uppi ei lennutaks.