Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reet Kirt
Eesti Panga statistikaosakonna juhataja
Postimehes avaldatud artiklid tolli seadustõlgenduse ja tolliladudes toimuva kohta vajavad mõningaid kommentaare tollistatistika vaatenurgast. Nimelt ei ole tolliladudes toimuv tegevus nii ühepoolne, nagu väidetakse. Tolliladudesse ei tule kaubad ainult sisse, vaid neid veetakse sealt ka välja.
Eelmisel aastal toodi tolliladudesse kaupu veidi üle 20 miljardi krooni eest. Sellest reeksporditi mitmesuguseid kaupu 10 miljardi krooni eest ja mootorikütust välisriikide laevade ja lennukite tankimiseks 1,7 miljardi krooni eest. Eestisse veeti läbi tolliladude kaupu maksumuses 6,4 miljardit krooni.
Seega jõuab vaid kolmandik tolliladudesse paigutatud kaupadest sisekäibesse ja võib olla käibemaksupettuste allikas. Sedagi eeldusel, et kõik importöörid tegelevad maksudest kõrvalehoidmisega.
Põhilisteks tolliladudesse sisenevateks kaupadeks on naftasaadused, sõiduautod ja kakaooad, neist viimased reeksporditakse peaaegu sajaprotsendiliselt.
Tolliladude kaudu Eestisse jõudvate kaupade hulgas on olulisemateks naftasaadused (ligi kolmandik), sõiduautod, tubakatooted. Hinnamuutuse näitena toodud televiisorite import tolliladude kaudu Eestisse oli eelmisel aastal vaid alla 20 miljoni krooni. Põgus analüüs näitas, et suurima kaubagrupi - naftasaaduste - hind ei tee liikumisel tolliladudest sisekäibesse läbi drastilist hinnamuutust.
Kaubad, mis reeksporditakse tollilaost ja mis seega sisekäibesse ei jõua, on Eesti majandusruumiga seotud vaid tollilaomaksude kaudu ja käibemaksupettuste allikaks olla ei saa. Tõenäoliselt toimuvad suurimad hinnamuutused just nende kaupade puhul, sest suur osa kaubavoost liigub Venemaale ja topelttollide puhul on ettevõtjal kasulik näidata hinda madalamana.
Riik pole saanud tolliladude kaudu mitte ainult kahju, vaid ka kasu, ja võib isegi olla, et kasu on olnud suurem kui kahju.
Eestist eksporditav kaup suunati sageli tollilattu, kus see vahetas omanikku. Edasi eksportis uus omanik kauba tollilaost oluliselt madalama hinnaga näiteks Venemaale, makstes nii vähem tollimakse ja tagades kaupade konkurentsivõime.
Statistikaameti väliskaubandusstatistikasse registreeriti need kaubad madaldatud hindadega, suurendades nii väliskaubandusdefitsiiti hinnanguliselt üle kahe miljardi krooni võrra aastas.
Eesti Pank korrigeeris väliskaubandusbilanssi, võttes läbi tollilao eksporditud kauba maksumuse aluseks väärtuse tollilattu sisenemisel. Peamiselt sellest tuleneski kahe ametkonna väliskaubandusbilansi erinevus.
Suured eksportijad on isegi kritiseerinud tolleaegset ametlikku väliskaubandusstatistikat, väites, et ainuüksi nende ettevõtte konkreetse kauba ekspordimaht on suurem kui selle kauba kogueksport Eestist tollistatistika alusel. Unustades, et just nemad ise on moonutatud numbrite põhjustajateks, kuna väliskaubandusstatistikasse võeti eksport arvesse madaldatud hindadega, millega nad tollipiiri ületasid.
1999. aasta lõpul keelustati Eestist eksporditava kauba paigutamine tollilattu. Sama aasta algusest seadustati vabakaubandustsoonid ja Eesti eksport Venemaale kanaliseerus tolliladudest arvatavasti vabakaubandustsoonide kaudu toimivasse analoogsesse süsteemi. Miks arvatavasti? Seepärast, et Eestist vabakaubandustsooni sisenevad kaubad kuuluvad deklareerimisele, sealt väljumisel aga enam mitte (v.a töötluskaubad).
Eksportöörid ei ole kauba paigutamisel vabakaubandustsooni kohustatud näitama deklaratsioonidel sihtriiki ning seega ei saa seda osa ekspordist ka riikide lõikes analüüsida. Kaupade lõikes on see võimalik, kusjuures hindadeks on reaalsed, mitte madaldatud hinnad, sest nende alusel toimub käibemaksu arvestus.
Vabakaubandustsoonis toimub ilmselt analoogselt tolliladudega kauba hinna muutus, mis aga Eesti väliskaubandusstatistikat ei puuduta.
Kui jälgida Venemaa osa Eesti ekspordis, siis 1999. aasta kolme esimese kvartali jooksul oli see 5-6 protsenti, viimases kvartalis, pärast tolliladude keelustamist, algas Venemaa osatähtsuse langus ja on kuni viimase ajani olnud 2 protsendi ümber.
Eksportimisel läbi tolliladude oli olemas kontrollisüsteem, mis võimaldas kõrvutada kaupade mahtusid ja maksumust ladudesse sisenemisel ja sealt väljumisel ning selle alusel teha korrektiive. Vabakaubandustsoonide puhul selline võimalus aga puudub, sest registreeritakse ainult kauba sisenemine tsooni.
Eksperthinnangul eksporditi tolliladudesse paigutatud kaubast 80 protsenti Venemaale. Kui kasutada seda suhet vabakaubandustsooni paigutatud kaupade puhul, saaksime tulemuseks, et Venemaa osa meie ekspordis pole langenud, vaid on endiselt 4-5 protsendi ringis.
Kuna üldjuhul eksportöör teab, millisesse riiki tema kaup suundub, hõlbustaks reaalse olukorra tuvastamist täiendav määrus tolliseadustikus, mis muudaks kohustuslikuks sihtriigi näitamise kaupade deklareerimisel vabakaubandustsooni.