Pingviinide suusatamine

Raul Rebane
meediakonsultant

Harukordne juhuste kokkulangemine on Eesti avalikkuse ette toonud probleemi, kuidas veeta 24. veebruari õhtu. Kella seitsmest on ninapidi koos kaks suure rahvusliku huvi üritust - presidendi vastuvõtt ja taliolümpiamängude naiste 30 kilomeetri suusatamine, kus Eestil on eeldatavalt medalivõimalus.

Käib lööming, kumba eelistada televisiooni otsepildis. Kas üldse on head lahendit?

Selge, et kõiki rahuldavat varianti ei ole ja olla ei saa, sest ajad lihtsalt kattuvad. Vastus saab olla ainult kompromiss.

Ettekujutus kompromissist

Seni on sõna võtnud poliitikud ja ajakirjandus. Eesti Televisioon on otsustanud näidata presidendi kõnet ja pidulikku kontserti otse, seejärel suusatamise otseülekannet ja salvestada vastuvõtu teise osa ehk presidendi käesurumise.

Ringhäälingunõukogu esimees Tiit Sinissaar asetab selle otsuse valguses kahtluse alla ETV olemasolu mõtte, räägib poliitilistest prioriteetidest jne. Tema jaoks ei ole kahtlust, vastuvõtt peab olema eelistatud ja punkt.

Ringhäälingunõukogu liige Ignar Fjuk leiab, et suusatamine võib ka olla oluline, aga aastapäevaga seonduv peaks olema siiski prioriteet. Ligi poolele miljonile vaatajale huvi pakkuvat vastuvõttu nimetab poliitik «pingviinide paraadiks» ja arvab, et sellest võiks tulevikus üldse loobuda.

Eestimaa Rahvaliidu esimees Villu Reiljan eelistab ka vastuvõttu ja arvab, et ETV otsuse taga on kuri plaan kahjustada presidenti.

Veel pakutakse varianti, et presidenti võiks näidata mingi teine kanal, ja siis oleks kõik korras. See reedeses Postimehes ilmunud arvamustebukett tekitas kõhedust ja sundis arvutit haarama.

Soovitan Toompea ja Kadrioru inimestel oma rahva poole vaadates võtta binokkel õigetpidi kätte ja kujutada ette tavalist eesti elutuba 24. veebruari õhtul. Seejuures on oluline teada, et kahel kolmandikul peredel on kodus üks televiisor.

Aastapäeva õhtu

Kella 19.00ni on kõik korras, perekond istub koos, eeldatavalt kuni 65 protsenti eestlastest on kinnitanud oma pilgu värvilisele ekraanile. Vastuvõtu ja suusatamise vastu on huvi enam-vähem võrdne, ca 400 000 kuni 450 000 vaatajat vaataks nii üht kui teist, seejuures suur enamik neist võimaluse korral mõlemat.

Oletame, et siis algab kahel kanalil kaks otseülekannet korraga ja nuppe klõpsutades selgub, et Kristina on esimestes vaheaegades medalis kinni. Kümnetes tuhandetes peredes tekib konflikt, kodud jagunevad kaheks. Teleuuringud tõestavad, et kui spordis on midagi olulist, jääb peale meeste tahe. Naised suruvad rusika taskusse, aga jätavad meelde. Diskussioonid, krillimine, stress, kellele seda vaja on?

Võitjaid on niimoodi vähe, kes on kaotaja? Suurim kaotaja on muidugi president, kelle iluhetkelt lahkub arvestatav osa publikust.

Kui aga otseülekandes eelistatakse käesurumist ja suusatamist kuskilt ei tule, saab üldse nalja. Medaliootajad saavad kuskilt (raadio, kaabelkanalid, telefon, internet) teada, et läheb hästi, ja kui selle asemel tuleb vaadata vaibalkõndi, siis ei ole vaja suurt fantaasiat, et ette kujutada, mida öeldakse presidendi, poliitikute, nende naiste riietuse ja televisiooni kohta.

Seega, Tiit Sinissaare, Ignar Fjuki ja Villu Reiljani seisukohad on kas kaval plaan kahjustada presidendi ja poliitikute mainet või võimetus ette kujutada, missugust elu teleauditoorium tegelikult elab.

Võimalikud lahendused

Äkki on siiski olemas variant, mis selle õhtu meile inimlikuks teeks?

Pool miljonit teleauditooriumi tänapäevases Eestis, on see vastuvõtt või suusatamine, on igal juhul poliitika. Kui Kadriorul ei ole võimalik kas diplomaatilistel või muudel põhjustel alustada vastuvõttu varem ja lõpetada see enne suusatamist, tuleks otseülekandes igal juhul eelistada suusatamist.

Kui seal läheb hästi, on eesti kodud täis head tuju ja keegi ei protesteeri salvestatud vastuvõtu pärast. Kui ei lähe hästi, on prominentide paraad piisavalt atraktiivne meelelahutus, et meeleolu taastada.

Sel õhtul tuleb meil kõigil millestki loobuda, ja ehk ka spordil. Sporte on täpselt kaks tükki - rahvuslik ja meelelahutus. Eesti medalivõimalus suusatamises on rahvuslik, samal õhtul toimuv jäähokifinaal meelelahutus, sest seal meil oma huvisid ei ole.

Selle valguses võiks ETV kaaluda võimalust näidata jäähokifinaali asemel vahetult pärast uudiseid vastuvõtu salvestust ja seejärel huvilistele jäähokit. Ka see oleks paljudele ebameeldiv kompromiss, aga vähendaks võrreldamatult suurte koduste konfliktide tõenäosust.

Pakutud versioon lähtub meie hea tuju võimalikkusest. Mul on illusioon, et see ongi igasuguse poliitika peaeesmärk.