Pika Hermanni turuhind

Uno Mereste
akadeemik, Riigikogu liige (Reformierakond)

Maa maksustamishinna tõstmise skandaalseks kippuvas ürituses ei väsi praeguse maksustamiskorra kaitsjad rõhutamast, et maa maksustamise aluseks on turuhind, mingit paremat alust ei olevat olemas. Samas aga ei märgata, et turuhinnaks on hakatud nimetama mitte hinda turumajanduslikus, vaid hoopis vastupidises - okupatsiooniaegse plaanimajanduse mõttes.

Mis tahes ostu-müügi objekti turuhind tekib turul ja see kujuneb just niisuguseks, nagu ta nõudmise-pakkumise vahekorra toimel kujuneb. Turuhinnast saab majandusteooria mõttes rääkida ainult nende objektide puhul, mida müüakse-ostetakse.

Mida ei müüda ega osteta, mida ei kavatsetagi müüa, sellel ka mingisugust turuhinda ei ole olnud ega ole! Kui suur oli Pika Hermanni turuhind 1999. või 2000. aastal?

See on absurdne küsimus, millele võidakse mõtelda välja muidugi mitmesuguseid kavalaid vastuseid. Võidakse võtta aluseks näiteks mõne möödunud aastal müüdud ligikaudu sama kubatuuriga paekiviehitise hind ja korrutada see läbi Pika Hermanni poliitilise, ajaloolise või arhitektuurilise väärtuse kordajaga.

Selliste kordajate leidmine oleks omaette probleem ja võimaldaks mitmesuguseid lahendeid, järelikult ka mitme erineva hinna saamist. Võimalikke lähenemisviise on muidki ja eri hindu kujuneks palju, ent kõik need oleksid suvalised hinnad, nagu neid omal ajal kõiksugu plaanikomiteedes ja -osakondades arvutati. Niisama suvaline on ka hind, mida praegu nimetatakse nende maatükkide keskmiseks turuhinnaks, mida pole müüdud ega müügiks pakutudki.

Teiseks: mida ei ole olemas, see ei saa olla ka muutunud! Pika Hermanni turuhind ei ole viimase aastaga ei tõusnud ega langenud, sest seda ei ole keegi müünud ega ostnud! Niisamuti ei ole viimastel aastatel muutunud ka ühegi muu objekti, sealhulgas ka nende maatükkide turuhinnad, mida ei ole ostetud ega müüdud.

Katsu seletada!

Seletada oma maatükil elavale perekonnale, et nende kodumaja aluse krundi turuhind olla paari aastaga tõusnud kümme korda ja seetõttu peavad nad kas kümme korda rohkem maamaksu maksma või kui nad seda ei suuda, siis oma maa ära müüma ja mujale kolima, ei põhine turumajandusteooria tundmisel. See reedab hoopis täielikku mittemõistmatust, mis on turg, turumajandus ja turuhind.

Samal ajal on aga neilgi maatükkidel oma turuhind muidugi olemas. Iga maatüki turuhind on tegelik hind, mis sellega tehtud viimase ostu-müügitehingu puhul müüja sai ja ostja maksis.

On õige, et turuhind kõlbab hästi maksustamishinna aluseks, ent seda ainult eeldusel, et rakendatakse tõesti turuhinda ja mitte mingit planeeritud suvalist hinda, nimetatagugi seda mingites paberites turuhinnaks.

Mis on turuhind ja mis seda ei ole, on hõlpus kindlaks määrata turumajanduse lihtsa põhitõe alusel, mida tegelikult kõik teavad, ent sageli unustama tükitakse: turuhind kujuneb turul! Ükski ükskõik kus kalkuleeritud hind, mis pole kujunenud turul ja mida pole keegi selle objekti eest maksnud, ei ole turuhind. See kehtib ka porgandite ja jalgrataste kohta.

Keskkonnaminister Kranichil on õigus: «Neid, kes tahaksid olla need kõige targemad valitsejad ja ise maa, porgandi või jalgrataste hinda määrata, oleme juba kord kogenud.» (PM, 11.10.) Oleme tõesti! Võib ainult imestada, et pärast seda tõdemust ihkab minister olla ise niisugune tark valitseja, kes maa-ameti kalkuleeritud hindu kavatseb kinnitada täpselt sama mustri järgi, nagu plaani- ja käsumajanduse oludes hindu kinnitati!

Turg teab ise

Võetagu aluseks kui tahes keerukad eeskirjad, jaotatagu maa kui tahes paljudeks tsoonideks, arvutatagu ükskõik missuguseid keskmisi - nii saadud maa hinnad on ikka loomult samasugused, nagu olid omaaegsed plaanimajandushinnad.

Turuhinna äratundmise olulisimaid tunnuseid on see, et ostja ja hilisem omanik teavad täpselt, kui suur see on. Maa turuhind on kirjas ostu-müügi dokumentides, seda ei ole tarvis tagantjärele kalkuleerida. Sellestki on selge, et maa maksustamishind, mis haudutakse välja kusagil riigiasutuses ja mis antakse siis rahvale teada, ei ole mitte mingis mõttes turuhind.

Neist arutlustest koorub välja üldjäreldus, et tõele kõige lähemal on need, kes on teinud ettepaneku, et vanade kruntide maksustamishinnaks võetakse edaspidigi nende maksustamishind 2000. aastal, uute kruntide maksustamishinna aluseks tuleks võtta aga maatüki hind selle viimasel ostmisel-müümisel, see tähendab tema tõeline turuhind.

Et maksu maksab iga maavaldaja individuaalselt, tuleb maamakski arvutada talle kuuluva maatüki turuhinna, mitte mingi keskmise alusel. Järelikult tuleks sekeldamine keskmiste hindade määramisega, mis meenutab väga okupatsiooniaegsete plaaniosakondade tööd, sinnapaika jätta. Keskmisteks turuhindadeks nimetatud plaanihindu ei ole vaja.

Majanduslikus üldolustikus toimunud muutusi saab maa maksustamisel võtta arvesse sel teel, et korrutada iga maatüki turuhind (siin selle sõna õiges tähenduses!) tarbijahinnaindeksiga. Sellega on tagatud kohalikesse eelarvetesse laekuvate tulude piisav kasv, kui raha ostujõud langeb.

Ühtlasi on välditud kõik inimesi ärritavad absurdsused, nagu need tekivad praegu kehtiva korra kohaselt, kui maksustamishind võib paiguti tõusta korraga 10 kuni 36 korda, s.o 1000 kuni 3600 protsenti, sellal kui inimeste tulud tõusevad ainult mõned protsendid ja hinnad neist ainult pisut vähem.

Üleskutsed mitte muuta maa maksustamishinna määramise kehtivat korda, vaid suurendada ainult pisut kohalike volikogude õigusi maksumäärade üle otsustamisel, põhinevad jaanalinnumentaliteedil, soovimatusel näha, et sel teel olukorda ei lahenda.