Jüri Pino

FOTO: Pm

Tuleb kiita. Alkovastane kampaania «Palju sina jood?» on nutikamalt tehtud kui sellised elustiilikampaaniad tavaliselt.

Nende lehekülg alkoinfo.ee on igati asjalik ja üldiselt suutnud vältida ka näägutavat tooni. Palju arve. Tore.



Arvudes aga see häda ongi. Veel kord kiites – on viitsitud ka näitlikuks teha, mida tähendab 12 l absoluutalkoholi aastas, mille joob siin igaüks, hällis või juba jalaga hauas, keskmiselt. 30 liitrit viina, 133 pudelit veini, 520 pudelit õlut.



Niipea kui jagamistehetega jätkata ehk need kogused lüüa lahti aasta 365 päeva peale, saame hulgad, mis üldse hirmsad ei tundu. 80 g viina või paar klaasi veini, 1,4 pudelit õlut.



Mida on siin muretseda, võib pähe karata, eriti kui olla parajasti lugenud järjekordset teaduslikku avastust, et mõõdukas alkoholitarvitamine hoiab ära mingi koleda asja?



Muidugi see arvutus ei klapi, kuna tegu on keskmisega. Paljud inimesed ju ei joo üldse või siis joovad väga vähe. Mis tähendab, et mingi osa inimestest joob nii palju, et keskmine läheb ikkagi üles.



Umbes nii, et kõva napsitaja võimaldab mitmel inimesel olla täiskarsklane ja keskmine tarbimine jääb ikka samaks. Kui ma tõmban päevas kolm õlut – õhtul teleka ees – rindu, võib üks inimene üldse mitte pruukida.



Paari aasta eest tegin sellise arvutuse maailma tollaste suurimate jotade ugandalaste kohta – WHO andmed –, kes jõid 19 liitrit absoluutset aastas ning samamoodi, kui 365 päeva peale jagada, ei tule tulemus üldse nii õõvastav. Selliseid arvutusi ei tasu tõsiselt võtta, puhas meelelahutus.



Oli hoopis üks teine arv, mis tol alkoinfo leheküljel huvi pakkus. Nimelt – aastal 2000 oli keskmine tarbimine vaid 7,6 liitrit puhast alkoholi inimese kohta. Kaheksa aasta jooksul 63-protsendine tõus. Mina olin siiani arvamisel, et siin maal on lakutud üsna ühtlasel tasemel.



Imelikuks teeb tõusu veel asjaolu, et aasta 2000 oli praegusega võrreldes ikka viinanina paradiis. Tollest ajast on kärakapanek ikka ainult keerulisemaks läinud.


Kes mäletab:



Aastal 2000 võis kärakat osta ööpäev läbi. Kui oli muidugi julgust minna vastavasse poodi, kus võis kohtuda huvitava elemendiga. Joogihimu aga annab julgust... ja tanklatest oli turvaline osta.



Olid olemas putkad, kus müüdi õlut ööpäev läbi. Alkoholireklaam ei olnud nii piiratud kui praegu. Kõrtse oli rohkem ja igal endast lugupidaval kõrtsil oli happy hour või mitugi (ühes oli nt kella 16–24 võimalik juua õlut, siidrit, teist õlut, tekiilat poole hinnaga, igaüht kaks tundi). Kõrtsides võis suitsu teha. Kärakas oli odavam, ehkki ka muidu oli raha vähem.



Nüüd pole putkades õlut ja pole enam ka putkasid. Pärast 22 ei saa kuskilt, enne kella 10 ka mitte. Hinnad on tõusnud.



Alkoholiaktsiis on tõusnud. Suitsetajad on kõrtsidest peletatud ja tundub, et müütilised puhta õhu gurmaanid, kes pidid nende väärakate asemel pudelite kaupa viina jooma tulema, vist jäid tulemata... silte «AJUTISELT SULETUD» einelaudade ustele muudkui lisandub.



Ometi, tuleb välja, juuakse rohkem. Kuidas see võimalik on, kui raske kätte saada? Kõik need piirangud on ju kehtestatud mõttega, et inimesed vähem tina paneksid. Aga nemad ignoreerivad mudeleid ja kavu.



Võib oletada, et vastupidiselt kee­lajate ettekujutusele läheb tarbimine ikkagi üles kahel põhjusel.



Esiteks – alkohol muutub keelamise-piiramisega edevuse asjaks. Teate ju kõik, et kui miski on raskesti kättesaadav, tundub see väärtuslik. Ning hurjutamine tekitab huvi.



Juba ameeriklased märganud, et keeluseadus muutis koduse alkoholi olemasolu auasjaks. Sama võib meenutada Gorbatšovi seaduse ajast. Mida kõike sai noore tudengina tehtud, et passi ei küsitaks. Ametlikult ju pidi 21 olema, mis pani paljud emad ironiseerima, et näe, Afgaani tapma sõita võid, aga napsi võtta ei tohi.



Mina kasvatasin koleda pudsuhabeme – töötas küll. Mõni kasvatas koledad vurrud. Titenägusid põlastati titenägudeks, kellele teised peavad viina ostma. Ja mis viin või õlu see üldse oli, ilged surrogaadid kõik. Pesupulbriga vahtuaetud õlu ja kummihaisune viin. Ime, et ellu üldse jäädi. Aga auasi. Jube aeg.



Teine põhjus, miks tarvitamine üles läheb – kui miskil asjal on piirangud peal, hakatakse varusid soetama. Talongiaeg tekitas ju suitsu-viina-pesupulbri-tikuvarud, mida polnud viimasest sõjast nähtud. Sama juhtub vist nüüd.



Inimene ei tarvitse otseselt mõelda, et ilgelt tahaks täna kärakat panna. Ta on enda meelest ettenägelik, arvestab, et tal võib tulla kell 22.01 suur õlle- või klaasi veini isu – hea film või jalgpall telekas, näiteks, ja kust sa siis võtad. Võtabki see ettenägelik kohe kasti, et jätkuks. Või veiniriiuli täis. Või lihtsalt ühe õlle asemel nelipaki või kuuspaki.



Tark mõte nagu. Ainult et kärakal on see kummaline omadus isegi läbi külmkapi ukse ümiseda: joo mind... joo mind... Ning kuna tegelikult mingit puudust ei ole, aga varud on kodus, siis on nii lihtne võtta veel üks õlu, veel üks klaas veini, segada veel üks kokteil. Niimoodi üks hetk inimene avastab palju varem, kui ta planeeris, et näe, kodus kärakas otsas ja läheb uut ostma. Et jätkuks.



Või kuna kõrtsidest on suitsetajad välja löödud, võib üks tegurikene olla ka kodupidude rohkenemine. Miks peaks maksma kallist kõrtsihinda ja väljas külmetamas käima, kui köögilaua taga on mõnusam, eks? Sõbrad-kaaskannatajad kaasa, poest läbi ja...



Mispuhul on tõenäoline, et ostetakse taas liigse varuga ja, kuna on põhjust määrusi kiruda, pidu venib, kõik pannakse nahka. Rohkem kui kavatsetud, rohkem kui kõrtsis oleks läinud. Võib-olla isegi tagamõttega, et iga poeõlu on ju puhas sääst kohviku omaga võrreldes.



Millest võiks kokku järeldada, et piirangud ei ole töötanud. Kui kaunid ka polnud nende põhjendused. Kas aga kampaaniad töötavad? Pole kindel. Kardetavasti toimib nende puhul vastupidiselt soovitule see, et hurjutamine teeb asja huvitavaks; siis silmakirjalikkus – näiteks satub samasse lehte nii alkovastane reklaam kui tuumakas teos veinimarkidest, napsitavate inimestega seltskonnakroonika niikuinii; karskusjutlustajate vähene autoriteet.



Tolle viimase kohta on juba Anonüümsed Alkohoolikud tõdenud, et ainult joodik saab joodiku ree pealt maha. Ei iial alkoholipoliitika magister, kes juba silmaga näha ei talu klaasi ja keda viletsa kehaehituse tõttu doonoriks ei võeta, näiteks.


Lahendus? Kui teaks, oleks tark... Võib-olla tuleb veel pähe.