Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Juhan Lepassaar tõdeb, et «valest» regioonist, poliitilisest parteist või riigist pärit kandidaate kõrvale jättes soovib EL vältida võimu koondumist liiga lähedaste huvidega gruppide või nende esindajate kätte.
Pakutakse tööd! «Maailma suurim majandusruum ja arenev poliitiline liit pakub tööd kahele tippjuhile. Edukad kandidaadid peaksid olema silmapaistvate liidriomadustega, võimelised hoidma ohjes 27 riigi erihuve ning suutelised mõjutama maailma juhtivaid riike ning globaalset avalikku arvamust.»
Umbes sellise algusega kuulutus oleks võinud ilmuda Economistis vahetult pärast Vaclav Klausi allkirjaga lõppenud Lissaboni lepingu ratifitseerimisprotsessi. Ei ilmunud. Sellele vaatamata räägitakse, et keegi kuskil hakkab üsna pea valima Euroopa Liidule presidenti. Ja ka välisministrit.
Vaatlejad ja kommentaatorid (mitte ainult meil) ei ole ühel meelel, millist ametimeest ikka valitakse, kes valib, kuidas protseduur välja näeb või kes on üldse tõsiseltvõetavad kandidaadid. Õhk on spekulatsioonidest paks ning täis kriitikat otsustusprotsessi enda kohta. Polevat piisavalt läbipaistev ega demokraatlik.
Ilmselt on mõningane selgusetus (ja sellega kaasnev skepsis) iga uue asja puhul paratamatu. Lõppude lõpuks ei ole Lissaboni leping ju veel jõustunudki. See juhtub alles 1. detsembril. Iga uue arenguga kaasneb mõningane adapteerumisperiood ja seega on seletatav ka segadus ametikohtade nimetuste ja täpsete funktsioonide osas.
Kuid see ei peaks takistama kriitilist analüüsi. Lepingu tekst ju kõigil käes ja kognitiivne arusaam ELi toimimisest kah juba viie aasta pikkune. Millised valikud valitsusjuhtide ees seisavad? Mille alusel neid valikuid tehakse? Millised on need jõujooned ja allhoovused, mis valikuid suunavad? Nende küsimuste üle võiks arutleda.
Kõigepealt paar sõna protseduurist. Täna kogunevad ELi riigipead ja valitsusjuhid Brüsselisse Euroopa Ülemkogu erakorralisele kohtumisele. Kohtumise eesmärk on saavutada sisuline kokkulepe Lissaboni lepingu alusel loodava kahe kõrge ametikoha võimalike täitjate kohta.
Esiteks valivad valitsusjuhid sellelesamale Euroopa Ülemkogule kaheks ja pooleks aastaks alalise eesistuja (tagasivalimise võimalusega). See on see ametikoht, mida meedia pidevalt ELi presidentuuriks tituleerib, kuid nimemaagiast räägin allpool. Seni on seda rolli täitnud iga kuue kuu tagant vahetuv eesistujariigi valitsusjuht, praegu siis Rootsi peaminister Reinfeldt.
Teiseks määrab Euroopa Ülemkogu ametisse välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, rahvasuus ja paljude brittide meelepahaks tuntud kui ELi välisminister.
Tema määramisel ei piisa vaid valitsusjuhtide tahtest. Vähemalt formaalne vetoõigus on Barrosol, kuna leping nõuab komisjoni presidendiga «kokkulepet». Hammaste näitamise võimalus on ka Euroopa Parlamendil, kuna ühtlasi saab tulevane kõrge esindaja olema ka Euroopa Komisjoni asepresident ning selle ridadesse kuuluvana peab ta saama ka parlamendi heakskiidu.
Mõlema otsuse tegemiseks piisab lepingu alusel riikide kvalifitseeritud häälteenamusest. Tõsi, on enam kui võimalik, et Euroopa Ülemkogu teeb otsuse üksmeelselt, konsensuslikult, hääletamata. Kuid selle nimel pingutamine on eelkõige eesistuja kätes. Juhul kui see ei osutu võimalikuks, ei ole enamushääletus välistatud.
Seega ei ole laialt levinud arvamusele vaatamata ühelgi riigil vetoõigust. Ma ei arva, et see oleks halb. Ühehäälsus tähendab tihtilugu leppimist madalaima ühise nimetaja osas. Enamushääletus annab võimaluse ka säravamatele kandidaatidele, kes võivad olla küll üksikutele riikidele ebamugavad, olles samas enamikule sobivad.
Maat on Vana-Egiptuse jumalanna, kes personifitseerib muu hulgas selliseid kontseptsioone nagu tõde, õigus ja õiglus, olles erinevate väärtuste tasakaalupunkt, maailmakord. Temaga kaaluti Osirise kohtus inimhinge puhtust ning sarnaselt vaevad ka valitsusjuhid kandidaatide sobivust suhestatuna erinevate väärtuste tasakaalupunktiga.
Millised need väärtused on? Lissaboni lepingu lõppaktile lisatud deklaratsioon nr 6 nõuab selge sõnaga, et kandidaatide valikul peavad valitsusjuhid arvestama ELi demograafilist ja geograafilist tasakaalu. Lahti seletatult tähendab see, et EL kogu oma kirevuses – nii suured kui väikesed riigid idast ja läänest ning lõunast ja põhjast – peaks olema olulisematel ametikohtadel esindatud.
Kui ühtedele tingimustele vastava riigi esindaja juba on mõnes kõrges ametis, siis on teise sarnastele tingimustele vastava riigi kandidaadi nimetamine mõnda teise kõrgemasse ametisse ebatõenäoline.
Juba on ametisse nimetatud Euroopa Parlamendi poolakast president ning heaks kiidetud komisjoni presidendi portugallasest kandidaat. Seega – ida ja lõuna oleks justkui kaetud, põhi ja lääs katmata…
Lisaks on paar mitteametlikku, kuid samuti võimsat kaaluvihku, mis võivad otsust mõjutada. Kandidaadi koduriigi kuulumine eurotsooni ning riigi liikmestaatuse kestus. On ebatõenäoline, et 2007. aastal liitunud Bulgaaria või Rumeenia kandidaadid võiksid edu saavutada.
Samuti soovitakse saavutada mõningast poliitilist tasakaalustatust. Kuna Barroso on paremtsentrist, võiks tema asetäitja, kõrge esindaja, selle loogika kohaselt olla vasaktsentrist. Või vähemalt kipuvad nii arvama kõik sotsiaaldemokraadid.
Kindlasti mängib rolli ka riikide tasakaal võimupositsioonidel laiemalt ehk kõrgemate ametipostide jaotus ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. NATO peasekretär on taanlane ning IMFi, OSCEd ja WTOd juhivad prantslased. Norrakas on Euroopa Nõukogu peasekretär, ning kuigi Norra ei kuulu ELi, võib see halvendada Soome või Rootsi kandidaatide võimalust.
Paljudele võib ju tunduda, et nende põhjariikide käes juba on juba piisavalt kohti. Muu hulgas arvavad neist nii mitmedki, et põhjariikide hulka kuulub ka Eesti...
Ja lõpetuseks – riigid, mis on juba esitanud oma volinikukandidaadi, ei saa esitada uut kandidaati välispoliitika kõrge esindaja ametikohale (küll aga oma volinikukandidaadi) ning lisaks võib keegi tõstatada küsimuse, kas kõrge esindaja või ülemkogu eesistuja ametikohta saab ikka anda riigi esindajale, mis täidab järgneva viie aasta jooksul kord ka ELi eesistujariigi kohuseid.
Siinkohal võiks kodanik ohata ja küsida (nagu teeb seda esmaspäevane Financial Timesi juhtkiri), miks ometi EL diskvalifitseerib terve hulga võimekaid kandidaate lihtsalt seetõttu, et nad juhtuvad olema «valest» regioonist, poliitilisest parteist või riigist? Ja upitab esile võib-olla vähem võimekaid lihtsalt seetõttu, et nende päritolu ja poliitiline hing juhtub olema ELi Maatiga tasakaalus. Miks mitte heita sellised anakronistlikud (diskrimineerivad?) reeglid kõrvale?
Ja nüüd jõuan ma tagasi alguses toodud väite juurde, et protsess ei ole demokraatlik. Ma olen selle väitega vaid osaliselt nõus. Täpsemalt osas, mis puudutab valiku selgust. Tõepoolest, otsused tehakse suletud uste taga, see ei ole läbipaistev protsess ja see ei ole minu arvates parim viis ei kandidaatide ülesseadmiseks ega sõelumiseks.
Kuid kirjeldatud tasakaaluotsingud kannavad endas siiski olulist demokraatlikku eesmärki. Nimelt soovi vältida võimu koondumist üheainsa või liiga lähedaste huvidega gruppide või nende esindajate kätte.
Riikideüleselt toimivas demokraatlikus süsteemis – ja sellisena soovib EL end kahtlemata määratleda – ei ole tõenäoliselt võimalik täiemahuliselt rakendada kõiki rahvusriigis hästilevinud esindusdemokraatia põhimõtteid. Euroopa ühtne demos, kes kratos’e üle suudaks kontrolli teostada, on alles välja kujunemas ning ei võta ilmselt kunagi sellist vormi, nagu ta ühe keskmise Euroopa rahvusriigi tasandil on saavutanud.
Küll aga on ELi valitsemisel võimalik ja lausa vajalik rakendada võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiipi. Siinjuures ei ole praegu kõige olulisemad tasakaaluotsingud mitte lõuna või põhja, ida või lääne vahel, vaid hoopis ELi enda erinevate sisemiste võimukeskuste, minapiltide ja tulevikuvisioonide vahel.
ELis on kolm olulisemat institutsiooni: kodanikke esindav parlament, liikmesriikide valitsuste huve esindav nõukogu ja ELi ühishuve esindav komisjon. Lisaks Euroopa Ülemkogu, kus käivad koos valitsusjuhid, lähtudes samuti riikide huvidest. Mitmete vaatlejate arvates said nende omavahelises võimujagamistantsus valitsuste ning kodanike huve esindavad institutsioonid Lissaboni lepinguga hoogu juurde.
Varvastele astuti komisjonile. Vaid tänu õnnelikult lõppenud õnnetusele suudeti ära hoida komisjoni kui ELi ühise huvi eest kõneleja delegitimeerimine. Komisjoni võime erinevate huvide tasakaalustajana säilib, kuna iga riik säilitab volinikukoha.
Jõuame tagasi nimemaagia juurde. Me teame nüüd, et ELile ei valita täna mitte presidenti, vaid valitsusjuhid otsivad oma kohtumistele alalist eesistujat. De facto on Euroopa Ülemkogu võtnud endale kollektiivse ELi poliitilise liidri rolli juba ammu enne Lissaboni lepingut. Kuid alles nüüd saab ta endale alalise eesistuja – presidendi.
Ametikoha formaalne võim on lepinguga piiratud – selle täitja peab aitama kaasa kompromissiotsingutele ja esindama Euroopa Ülemkogu, suheldes teiste ELi institutsioonide ja kolmandate riikidega.
Kuid selle ametikoha potentsiaalne poliitiline mõjuvõim on mõõtmatult suurem. Ühelt poolt kitsendab see eesistujariigi mõju ja rolli. Teisalt tükib ta koos Euroopa Ülemkogu kasvava poliitilise juhirolliga komisjoni ja eelkõige selle presidendi mängumaale.
Samas on just komisjoni president kõige demokraatlikuma mandaadiga ELi liider. Lissaboni lepingu kohaselt on tema kandidaadi ülesseadmine seotud Euroopa Parlamendi valimistega ja tema nimetamise peavad heaks kiitma nii valitsused kui rahvaesindajad.
Vast loodavad need, kes tituleerivad mitu korda madalama legitiimsusmääraga nimetatud Euroopa Ülemkogu eesistujat ELi presidendiks, sellest retoorilise nõksu abil üle sõita. Nomen olevat omen.
Seega on kõige keerulisem kandidaatide vaagimine institutsionaalse tasakaalu Maati abil. See on seda raskem, et kaalujate arusaam, mis peaks olema Maati olemuslik sisu, on sootuks erinev.
Ühed arvavad, et uued ametikohad peaks sobituma olemasoleva võimutasakaalu sisse, seda oluliselt rikkumata. Mõned sooviksid, et võimalusel katsuksid kandidaadid pigem «vana» tasakaalu taastada, nt upitades komisjoni.
Miks mitte viia asjad niikaugele, et Euroopa Ülemkogu eesistujaks nimetataks tulevikus komisjoni president? Kui üks komisjoni liige võib välisasjade nõukogu juhtida, siis miks ei võiks teine Euroopa Ülemkogu koosolekuid juhatada?
Teised leiavad, et Lissaboniga loodud «uus kord» on alles algus ning kandidaadid võiksid tasapisi nügida arenguid suunas, mis ühel hetkel võiks muu hulgas viia ka roteeruva eesistumise kaotamiseni ning tõelise ELi presidendi ameti tekkimiseni.
Ja muidugi arvavad mõlemad leerid, et just nemad seisavad tugeva ELi eest. Sellega paralleelselt on kaalujatel erinevad arusaamad ka sellest, milline peaks olema Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja kõrge esindaja (ning siia lisandub ka eesistujariigi valitsusjuht) omavaheline balanss. Kes peaks neist mängima esimest viiulit? Kas see roll on sõltuv olukordadest ja küsimustest või mitte? Ja kui, siis millistest?
Ja on veel kolmas dimensioon. Need, kes leiavad, et jätkuvate siseheitluste asemel peaks EL keskenduma endale maailma poliitikaareenil kindla ja prominentse koha loomisele, ning ootavad mõlemalt ametikohalt just selle saavutamist.
Lõpuks taandub kõik konkreetsele inimesele. Kandidaadi persoonile, selle vastavusele erinevatele tasakaalupunktidele ning lootustele. EL vajab enda eesotsas säravaid, visiooniga juhte. Omamoodi segu Hollywoodi superstaarist ja Nobeli preemia laureaadist. Ja üks endine Briti peaminister või praegune Saksa kantsler mahub minu arvates kenasti selle kirjelduse sisse.
Kuid kindlasti on ka rida kandidaate väikestest liikmesriikidest, kes saaks mõlema tööga suurepäraselt hakkama. Välja on pakkuda hulk endisi ja praeguseid valitsusjuhte. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et vaid suurriikide endised või praegused juhid võiksid ametikohtade kriteeriumidele vastata, «sest vaadake – väikeriikide esindajaid ei võta ju keegi tõsiselt».
Tõmmates jämeda paralleeli – ma ei arva, et president Obama on Hiina või India liidrite silmis vähem usutav, kuna ta lapsepõlv möödus Hawaiil, rääkimata sellest, et ta eelnev kogemusteportfell poliitikuna oli keskmisest õhem mitte ainult USA mõõdupuu järgi. Presidendina esindab ta Ühendriike, mitte Illinoisi osariiki.
Ja veel üks konks, mis ilmselt paljudel tasakaalustajatel meeles ei pruugi olla. Suvel Euroopa Parlamendis sõlmitud kokkuleppe järgi on Jerzy Buzek parlamendi presidendina ametis kaks ja pool aastat, mille järel võtab temalt teatepulga suure tõenäosusega üle sakslane Martin Schulz.
Seega kahe ja poole aasta pärast võime me end leida olukorrast, kus institutsionaalse tasakaalu Maati abil võidakse otsida sobivat kandidaati Euroopa Ülemkogu eesistuja kohale just Kesk- ja Ida-Euroopa väikeriigist…