Patsiendid olevat siinse meditsiiniga enamasti rahul.

FOTO: Urmas Nemvalts

Tervishoid peab keskenduma patsiendile

Poliitikauuringute keskus Praxis avaldas eile Eesti tervishoiusüsteemi analüüsi, milles märgitakse pessimistlikult, et meie tervishoid variseb kokku umbes 2011. aastal, sest praegusel viisil jätkates pole see enam jätkusuutlik.



Võimalik, et maailmalõpumeeleolud on arstiabis siiski veidi liialdatud, kuid analüüsi järeldustest üks mõtlema panevamaid on see, et ainult lisaraha suunamisega tervishoidu süsteem ei parane.



Muutused peavad olema palju põhimõttelisemat laadi: süsteem peab olema eelkõige patsiendikeskne ja see tähendab olulisi muutusi ravi korraldamises.



Et raha võime asju parandada on piiratud, näitab see analüüs üsna ilmekalt. Nii on haigekassa eelarve kolme viimase aasta jooksul küll 75 protsenti kasvanud, kuid ravijärjekorrad on vaikselt pikemaks veninud, patsientide omaosalus on suurenenud ja haigushüvitiste hulk vähenenud. Hambaravi, mis inimese enese kanda, hakkab 25 protsendil naistest ja 35 protsendil meestest sootuks ununema.



Järel-, taastus- ja hooldusravi nimetavad analüütikud aga valdkondadena lausa alaarenenuks.



Health Consumer Powerhouse’i asepresident Arne Björnberg märgib, et Eesti tervishoiusüsteem sõltub liiga palju poliitilistest otsustest. Ja ilmselt ongi tal õigus, kui näiteks võtta kas või nood alaarenenud valdkonnad. Järel-, taastus- ja hooldusravist kui hädatarvilikest tervishoiuliikidest on räägitud aastaid.



See teema on sama vana kui haiglavõrgu arengukava, mis töötati välja juba selle kümnendi alguses. Ent praeguseni sisaldab haiglaliikide loetelu erandeid, sest ühe või teise üldhaigla muutmine kohalikuks haiglaks tooks kaasa tõsiseid poliitilisi komplikatsioone.



Samal põhjusel pole suudetud luua piisavat hulka järel-, taastus- ja hooldusravikohti, sest aktiivravihaigla võimalikult kodu lähedal näib kohalikul tasandil alati olulisem.



Haigekassa korraldab pidevalt patsientide rahulolu-uuringuid ning nende tulemused ei näita, et tervishoius oleks suuri probleeme. Ent arvestades poliitiliste otsuste mõjuvõimu tervishoius ja patsientide praegust teadlikkust, ei saa olla kindel, et neis uuringuis antud hinnangud kuigivõrd tervishoiu jätkusuutlikkust silmas peavad.



Just patsiendi roll ongi see, mille tähtsustamist Praxise analüütikud tervishoiule kõige mõjusamana näevad. Patsient peab teadma oma õigustest ja võimalustest rohkem kui praegu.



See tooks kaasa perearsti rolli suurenemise tervishoius: perearst ei saa enam olla «väravavaht», kellena teda kunagi kirjeldati, vaid ta peab olema patsiendi nõustaja ja abiline.



Patsiendi tõstmine tervishoiu keskmesse, rahajageluste asemele, tähendabki põhimõttelisi muutusi.